Uus Meremaa

01.06.09
Kahurangi National Park
Nii. Tunnistan häbiga jällegi, et mu kirjutisterada on järjest hõredamaks jäänud. 6-7 nädalat on mööda läinud ja alles nüüd võtan uuesti asja käsile.
Teine matk algas Kahurangi National Parkis üsna kõrge mäe otsast. Ei oleks arvanudki, et autoga lastakse nii kõrgele sõita. Üsna vinge mägitee läks matkaradade alguspunkti Flora carparki. Suuremalt jaolt oli see kruusatee aga osad kohad olid nii järsud, et need olid ära betoneeritud. Ju siis kardavad, et kõvema vihma või lumesulamisvee vulinal võib tee teise kohta minna.
Igal juhul ilm oli ilus – karge hommik ja päikesepaisteline soe päev takkaotsa. Nagu matkamiseks loodud. Linnud siristasid ja ojad vulisesid. Mida rohkemat hing ihata oskaks...
Esimest korda elus tatsasin paar korda ka üle trossidest ja traatidest valmistatud rippsildadest. Nagu USA filmist võetud. Meile olid need niisama lahedaks kogemuseks aga kõrgema veetaseme korral oleks need sillad väga hädavajalikud.
Pärast 5-tunnist jalutuskäiku jõudsime üsna suurde „Backcountry hut“-i, nagu nad sealseid „RMK“ maju kutsuvad. Maalilised vaated olid peaaegu 360 kraadi ümber maja.
Väljas oli juba pimedaks läinud kui ühtäkki majja komberdasid kolm kõvemat matkaselli. 1 Prantsuse piff, 1 USA imelik djuud ja Belgia noorik. Õnneks oli meil oivaline õhtusöök juba peaaegu lõpetatud ja veinipudel tilgatumaks valatud ;) Hehe. Igal juhul olid need lahedad tegelased – tegid kolmekesi reas üksteisele õla- ja peamassaaži, kuna nende meeletult suur reisipagas oli nendele natuke liiga teinud.
Hommikul nägime aknast kuidas öösel orgu vajunud pilved nagu võluväel paari minuti jooksul mööda nõlvasid üles ronisid ja piimjas udu päikesekiirtele ruumi tegi.
Teisel päeval ronisime kahe mäe otsa, kus lõunapoolsetelt külgedelt isegi lund leidsime. Nimelt on sealsetes mägedes selline oht, et olenemata aastaajast võib mõnekümne minuti jooksul üsna soe ilm pöörduda tormiks ja maa lumest valgeks värvuda. Kaks nädalat enne meie külaskäiku oli seal just kõva lumetorm olnud ja selle jäänuseid me arvatavasti nägimegi.
Pärastlõunal jõudsime lõpuks tagasi autoni ja otsustasime lõunasaare tipust allapoole liikuma hakata.
Pärast paaritunnist sõitu leidsime täiesti juhuslikult teeääres oleva hosteli, mis osutus kõige lahedamaks elamiskohaks, kus me Uus-Meremaal käisime. Uskumatult odav kuid samas kõiki mugavusi (wifi, korralik wc ja dušš, pesumasin koos pulbriga, ilusad toad, hunnik piraat-dvd filme jms) sisaldav koht.
Edasi käisime vaatamas ka kahte kuulsat turismikohta – Franz Joseph glacier ja Fox glacier. Need on kaks kuulsamat jääliustikku Uus-Meremaal. Parajad jäämürakad keset rohelist loodust.

Järgnevatel päevadel külastasime igasugu linnasid lõunasaare keskel, nagu paar sissekannet varem ära märkisin. Bungee hüppe jätsin Queenstownis tegemata, kuna ei hakka aega ega närve raiskama pisikeste hüpetega – esimese ja arvatavasti elu ainsa bungee hüppe teen Lõuna Aafrika Vabariigis maailma kõrgeimast hüppekohast.
Viimase ja ainsa kolmepäevase matka tegime Monowai lähedal. Esimene öö oli üsna sünge – natuke sadas ja magasime onu Toomase ehitatud väikese maja sarnases onnis. Ainult et see ei näinud seestpoolt üldsegi nii hea välja kui onu Tommi oma. Loodus oli lõunasaare lõunatipus hoopis sarnasem Eesti omale. Mäed olid natuke suuremad, aga taimestik oli sarnane. Järgmine öö oli Green Lake Hut-is – jällegi üks maaliline koht keset ilusat ja puutumatut loodust.
Sellises kohas võiks isegi elada, kui tuul kogu aeg nii suur ei oleks, nagu meie külaskäigu ajal oli J

Tagasi Christchurchi
Monowai matkaga sai seljakotirännakute isu rahuldatud ja suundusime kolme päeva jooksul tagasi Christchurchi.
Lõunasaare pealinnas käisime sellises huvitavas kohas nagu Antarctic Centre. (Christchurch on muide üks väga vähestest kohtadest, kust on võimalik Antarktikasse lennata. Kui ma õigesti mäletan, siis üle 90% lendudest Antarktikasse lähevad läbi Christchurchi). Palju huvitavat infot sealse kliima, võlude, probleemide kohta. Ja loomulikult kogu teadaolev info pingviinide kohta. Mõningad vigastatud pingud olid isegi basseinis ujumas ja kivide peal mõnulemas.
Üks vahva atraktsioon selles keskuses oli „Antarctic Storm“. Ühesõnaga paarikümnele inimesele aeti kuhtid selga ja suunati -8 kraadisesse külmkappi. Külmatunde tekitamiseks pandi puhuma üks suur turbiin, et õhk natuke ka liiguks. Eesti talvega harjunud kodanik hakkaks sellises kambris vaikselt õhukeste sõrmikute peale mõtlema, aga Austraaliast ja Saksamaalt pärit pehmikud halisesid nii et vähe ei ole. Vanemad daamid hoidsid üksteisel ümbert kinni ja aina ahhetasid. Oleks tahtnud neile öelda, et sellise ilma korral halisemise asemel topitakse lihtsalt ajaleht püksi ja suusatatakse edasi.

Kokkuvõte NZ lõunasaarest
See on looduse poolest üks vingemaid kohti, kus ma kunagi käinud olen. Kui mäed välja arvata, siis vahetevahel meenutab see kangesti Eestit. Võib-olla oli see ainult pettekujutelm, kuna seal kõik nii ilus roheline oli võrreldes Austraaliaga. Mine hullu tea.
Mõned random faktid Uus-Meremaa kohta:
- mägedes on hästi palju üherealisi sildasid (ületades peab ettevaatlik olema vastutulevate autodega)
- Uus-Meremaalt välja lennates pead arvestama, et kiivid ei oska lennujaama maksu lennupileti hinna sisse panna (kasseeritakse kohapeal ja kui ära ei maksa, siis pead kiiviks hakkama)
- Sõrmuste Isanda filmis on mäestseenidelt maju ja terveid linnasid maha kustutatud ja mäed tumedamaks tehtud: tegelikult ei ole seal üldse hirmus. Mordorit ei maksa karta
- Diisel on kõvasti odavam kui Eviani mineraalvesi
- Alkoholilembus aitab piirata keskmise kiivi ajutegevuse liigset aktiviseerumist
- Lambaid on tõesti väga palju