24.01.09
Olen jätnud natuke unarusse oma blogipidamise. Mitte, et mul midagi rääkida ja jagada ei oleks teiega. Pigem vastupidi. Väga palju on vahepeal juhtunud ja väga vinge on olnud :)
Uue aasta võtsin vastu Fraser islandil. See on maailma suurim liivasaar – wikipedia räägib teile kindlasti väga palju huvitavat, kui kõrvad nime peale liikuma hakkasid. 3 päeva 4WD masinaga ringi kruiisimist, rannaliival dingode vahel magamist, looduskauneid kohti jalaga segada ja mürglit samuti. Natuke pilte olen juba edevuse tõttu teatud kohtadesse üles riputanud. Seega rohkem ei hakka väga blogi risustama nendega – see pilt on aga liiga hea, et mitte näidata – uus aasta koidab Vaikse ookeani piirilt:
Pärast aastavahetust on elu ka täitsa vinge olnud. Töötasin Bundabergis kaks viimast nädalat magusate kartulitega. Hommikul korjasin, hiljem pakkisin (mina tassisin kaste nagu väike pärdik) ja siis jälle korjasime natuke järgmiseks päevaks. Teinekord oli vaja ka kartulitaimede istutamiseks natuke vääte lõigata ja ühe päeva ka istutasin neid. Väga sõbralikud inimesed olid farmis ja kurb oli isegi ära tulla natuke. Farmerid ise ei tahtnud ka mind ära lasta eriti hea meelega – andsid oma numbri ja ütlesid, et iga kell võin helistada neile ja tööd peaks alati saama :) Kui rahaga kitsas käes on, siis nende farmerite juurde läheksin hea meelega tagasi – mees oli niisama muhe ja naine armastas küpsetada. Seega iga päev on kodukootud küpsised, kohvi ja lõunasöögi magustoiduks erinev kook valmis tehtud.
Mõnda aega hiljem sõitsin koos paari inglise sõbraga Brisbane´i, et endale neljarattalist kaaslast otsida. Esimesel päeval leidsime inglise tüübile (Ian) korraliku 4-liitrise mootoriga Ford Falconi. Järgmisel päeval pidi kätte saama. Ma mõtlesin, et kui ma isegi ei leia midagi, siis väga õnnetu ei ole, aga autolehest kuulutusi vaadates leidsin ikkagi endale ka sobiva massina. Ostsin selle ühe kodaniku käest, kellel kuulutuse järgi oli 80 autot. Arutasime Ianiga, et kas peaks ikka vaatama minema – otsustavaks argumendiks sai see, et „the dude’s got 80 cars, man!“ Läksime kohale ja selgus, et kodanik on valevorst. 80-t autot tal küll ei olnud. Õnneks leidsin aga endale nende vähemategi hulgast sobiva. Mitsubishi Magna 92’.
Olen jätnud natuke unarusse oma blogipidamise. Mitte, et mul midagi rääkida ja jagada ei oleks teiega. Pigem vastupidi. Väga palju on vahepeal juhtunud ja väga vinge on olnud :)
Uue aasta võtsin vastu Fraser islandil. See on maailma suurim liivasaar – wikipedia räägib teile kindlasti väga palju huvitavat, kui kõrvad nime peale liikuma hakkasid. 3 päeva 4WD masinaga ringi kruiisimist, rannaliival dingode vahel magamist, looduskauneid kohti jalaga segada ja mürglit samuti. Natuke pilte olen juba edevuse tõttu teatud kohtadesse üles riputanud. Seega rohkem ei hakka väga blogi risustama nendega – see pilt on aga liiga hea, et mitte näidata – uus aasta koidab Vaikse ookeani piirilt:
Pärast aastavahetust on elu ka täitsa vinge olnud. Töötasin Bundabergis kaks viimast nädalat magusate kartulitega. Hommikul korjasin, hiljem pakkisin (mina tassisin kaste nagu väike pärdik) ja siis jälle korjasime natuke järgmiseks päevaks. Teinekord oli vaja ka kartulitaimede istutamiseks natuke vääte lõigata ja ühe päeva ka istutasin neid. Väga sõbralikud inimesed olid farmis ja kurb oli isegi ära tulla natuke. Farmerid ise ei tahtnud ka mind ära lasta eriti hea meelega – andsid oma numbri ja ütlesid, et iga kell võin helistada neile ja tööd peaks alati saama :) Kui rahaga kitsas käes on, siis nende farmerite juurde läheksin hea meelega tagasi – mees oli niisama muhe ja naine armastas küpsetada. Seega iga päev on kodukootud küpsised, kohvi ja lõunasöögi magustoiduks erinev kook valmis tehtud.
Mõnda aega hiljem sõitsin koos paari inglise sõbraga Brisbane´i, et endale neljarattalist kaaslast otsida. Esimesel päeval leidsime inglise tüübile (Ian) korraliku 4-liitrise mootoriga Ford Falconi. Järgmisel päeval pidi kätte saama. Ma mõtlesin, et kui ma isegi ei leia midagi, siis väga õnnetu ei ole, aga autolehest kuulutusi vaadates leidsin ikkagi endale ka sobiva massina. Ostsin selle ühe kodaniku käest, kellel kuulutuse järgi oli 80 autot. Arutasime Ianiga, et kas peaks ikka vaatama minema – otsustavaks argumendiks sai see, et „the dude’s got 80 cars, man!“ Läksime kohale ja selgus, et kodanik on valevorst. 80-t autot tal küll ei olnud. Õnneks leidsin aga endale nende vähemategi hulgast sobiva. Mitsubishi Magna 92’.
Järgmised 2 päeva hängisin veel Brisbane’is ringi vaadates ja ilusaid kohti uurides. Sellele järgnes 2 päeva Byron Bays, kus sain valetpidi parkimise eest 81 taala trahvi. Unustasin mainida, et minu autot ostes fainiti meid ka Brisbane’is 50 AUD väärtuses ära. Nüüd ma siis tean, et tagumikuga peab äärekivi poole parkima ja tee vastassuuna ääres ei tohi autot hoida. Liiklusalased teadmised on siinmail kallid!
Ühe öö magasin proovi mõttes Brisbane’i lähedal rannas autos. Täitsa OK oli. Hommikul jalutasin rannas ringi ja uudistasin niisama. Kogu rannaäärne piirkond oli piknikutavaid inimesi täis. Leidsin ühe vaba laua, istusin sinna äärde, laotasin New South Walesi kaardi ette ja hakkasin näpuga järge ajama, et kuhu järgmisena suunduma peaks. Korraga koputas üks peenikeste silmadega hiina tädi õla peale ja uuris, kas nad võivad minu lauaga ühineda. Kõrvaklappe peast ära võtmata vastasin, et loomulikult võivad. Eeldasin, et nad on kahe-kolmekesi. Järsku aga toimus hiinlaste invasioon – miski 10-15 inimest valgusid laua äärde ja hakkasid sööke lahti pakkima. Mind haarati tegevusse, veetsin järgmised 2,5 tundi sushit, kanavarbaid, hiina nuudleid ja igasugu muid huvitavaid asju süües. Pereema suunas isegi oma kõige kenama tütre kohe alguses mu kõrvale istuma, et kõigil hea oleks. Milline teenindus!
Byroni seiklus:
Byronisse jõudes olid kõik hostelid puupüsti täis ja otsustasin magada autos. Hommikul 6.18 äratas mind kohalik miilits koputusega aknale ja teatas, et autos öösiti tolles linnas silma looja lasta ei tohi. Vististi sellepärast, et muidu elaksidki kõik seljakotiga inimesed autodes ja tekitaksid võib-olla miilitsale liigset tööd.
Paotasin niisiis silmad. Selle aja peale, kui ma end autost välja olin jõudnud ajada, oli miilitsapoiss vehkat teinud. Mulle ta midagi rohkem ei seletanud, ainult rõõmusõnumi leidsin kojamehe vahelt ($ 81 trahvi). Alguses ei saanud aru, miks ma selle trahvi teinud olin ning suundusin esimese möödamineja poole, et aru pärida. Tuli välja, et too oli kohaliku anglikaani kiriku väga sõbralik ja muhe õpetaja. Arvatavasti tabas ta kohe ära, et olin haavatavas seisukorras ja suunas mind kohe kõrvalolevasse kirikusse, kus mind kiirelt ära õnnistas ja lasi ühe küünla oma lähedaste tarvis põlema panna. Niisiis, kallid sugulased, teie jaoks on Austraalias küünal olemas ja õnnistused teele saadetud :)
Muhe õpetaja lubas mul järgnevad 2 päeva autot kirikuaias parkida ja tegi trahvikviitungist koopia, et trahvile apelleerida mu eest. Eks näis, mis sellest asjast saama hakkab. Ehk saan isegi raha tagasi.
Huvitav, et üksi reisides nii palju asju näeb. Rannas nägin ca 45 minutit, kuidas üks 4WD masin, mis oli paate vette tarinud, ookeanivees kinni oli ja teda välja üritati tirida. Naljakas oli ka natuke. Üks tross tõmmati katki, üks auto bumper koos kängururaudadega tõmmati eest ära ning auto peaaegu uppus. Lõpuks saadi aparaat veest välja, kui kaks teist jeepi teda pikka aega sikutanud olid. Kui see minu auto oleks olnud, oleksin inimeste käest sellise huumori eest piletiraha nõudma hakanud :P Kahju, et fotokas autos oli.
Linnapeal jalutades leidsin kuulutusteseina ja huvi ning igavuse pärast hakkasin seda sirvima. Igasugu automüügi- ja tööotsimiskuulutuste vahelt leidsin kangesti eesti tüdruku käekirjaga appikarje, kus otsiti transporti lõuna poole. Saatsin eestikeelse sõnumi, et olen järgmisel päeval minemas ja arvatavasti 2 kohta on. Ja vaat kus lops, olidki eesti soost näitsikud. Järgmisel päeval pakkisime asjad auto peale ja sõitsime neljakesi (mina, Kadri, Sandra ja Liina) lõunasse.
Auto sai igatepidi ära testitud. Kolmekesi on võimalik mu autos väga mahedasti ära magada. Neljakesi läheb natuke kahtlaseks – saab, aga siis tuleb pagas autost välja visata. Siiani tundub, et on hea ost tehtud.
NSW südamesse sõites viskasime Liina poole tee peal maha Hunter Valley YHA-sse (üks hostel), kus ta loodab viinamarjaistandusse tööle saada. Natuke palju eestlasi oli seal hostelis – kui meie ka jäänud oleksime, siis oleks seal kokku 12-14 eestlast. Natuke palju mu jaoks. Sõitsime kolmekesi edasi, käisime suure mäe otsas ronimas ühes rahvuspargis ja uudistasime Wellingtoni lähedal asuvates koobastes. Stalagmiidid ja stalaktiidid, maa-alused järved ja muud asjad. Elu nagu entsüklopeedias. Koaalamõmmikut ei ole kahjuks ainult näinud.
Nüüd tahan homme natukeseks tööle saada. Kui sellist tööd teha saab, nagu mulle natuke reklaamitud on, siis tahaks 3-4 nädalat siin raha koguda. Pärast seda teeks sellele pagana laiule tiiru peale! :)
Kõva tervist ja head suusailma! Ma üritan endal ka toas praegu kodust tunnet tekitada ja miinuskraade sisse konditsioneerida, aga siiani pole veel õnnestunud.
Ühe öö magasin proovi mõttes Brisbane’i lähedal rannas autos. Täitsa OK oli. Hommikul jalutasin rannas ringi ja uudistasin niisama. Kogu rannaäärne piirkond oli piknikutavaid inimesi täis. Leidsin ühe vaba laua, istusin sinna äärde, laotasin New South Walesi kaardi ette ja hakkasin näpuga järge ajama, et kuhu järgmisena suunduma peaks. Korraga koputas üks peenikeste silmadega hiina tädi õla peale ja uuris, kas nad võivad minu lauaga ühineda. Kõrvaklappe peast ära võtmata vastasin, et loomulikult võivad. Eeldasin, et nad on kahe-kolmekesi. Järsku aga toimus hiinlaste invasioon – miski 10-15 inimest valgusid laua äärde ja hakkasid sööke lahti pakkima. Mind haarati tegevusse, veetsin järgmised 2,5 tundi sushit, kanavarbaid, hiina nuudleid ja igasugu muid huvitavaid asju süües. Pereema suunas isegi oma kõige kenama tütre kohe alguses mu kõrvale istuma, et kõigil hea oleks. Milline teenindus!
Byroni seiklus:Byronisse jõudes olid kõik hostelid puupüsti täis ja otsustasin magada autos. Hommikul 6.18 äratas mind kohalik miilits koputusega aknale ja teatas, et autos öösiti tolles linnas silma looja lasta ei tohi. Vististi sellepärast, et muidu elaksidki kõik seljakotiga inimesed autodes ja tekitaksid võib-olla miilitsale liigset tööd.
Paotasin niisiis silmad. Selle aja peale, kui ma end autost välja olin jõudnud ajada, oli miilitsapoiss vehkat teinud. Mulle ta midagi rohkem ei seletanud, ainult rõõmusõnumi leidsin kojamehe vahelt ($ 81 trahvi). Alguses ei saanud aru, miks ma selle trahvi teinud olin ning suundusin esimese möödamineja poole, et aru pärida. Tuli välja, et too oli kohaliku anglikaani kiriku väga sõbralik ja muhe õpetaja. Arvatavasti tabas ta kohe ära, et olin haavatavas seisukorras ja suunas mind kohe kõrvalolevasse kirikusse, kus mind kiirelt ära õnnistas ja lasi ühe küünla oma lähedaste tarvis põlema panna. Niisiis, kallid sugulased, teie jaoks on Austraalias küünal olemas ja õnnistused teele saadetud :)
Muhe õpetaja lubas mul järgnevad 2 päeva autot kirikuaias parkida ja tegi trahvikviitungist koopia, et trahvile apelleerida mu eest. Eks näis, mis sellest asjast saama hakkab. Ehk saan isegi raha tagasi.
Huvitav, et üksi reisides nii palju asju näeb. Rannas nägin ca 45 minutit, kuidas üks 4WD masin, mis oli paate vette tarinud, ookeanivees kinni oli ja teda välja üritati tirida. Naljakas oli ka natuke. Üks tross tõmmati katki, üks auto bumper koos kängururaudadega tõmmati eest ära ning auto peaaegu uppus. Lõpuks saadi aparaat veest välja, kui kaks teist jeepi teda pikka aega sikutanud olid. Kui see minu auto oleks olnud, oleksin inimeste käest sellise huumori eest piletiraha nõudma hakanud :P Kahju, et fotokas autos oli.
Linnapeal jalutades leidsin kuulutusteseina ja huvi ning igavuse pärast hakkasin seda sirvima. Igasugu automüügi- ja tööotsimiskuulutuste vahelt leidsin kangesti eesti tüdruku käekirjaga appikarje, kus otsiti transporti lõuna poole. Saatsin eestikeelse sõnumi, et olen järgmisel päeval minemas ja arvatavasti 2 kohta on. Ja vaat kus lops, olidki eesti soost näitsikud. Järgmisel päeval pakkisime asjad auto peale ja sõitsime neljakesi (mina, Kadri, Sandra ja Liina) lõunasse.
Auto sai igatepidi ära testitud. Kolmekesi on võimalik mu autos väga mahedasti ära magada. Neljakesi läheb natuke kahtlaseks – saab, aga siis tuleb pagas autost välja visata. Siiani tundub, et on hea ost tehtud.
NSW südamesse sõites viskasime Liina poole tee peal maha Hunter Valley YHA-sse (üks hostel), kus ta loodab viinamarjaistandusse tööle saada. Natuke palju eestlasi oli seal hostelis – kui meie ka jäänud oleksime, siis oleks seal kokku 12-14 eestlast. Natuke palju mu jaoks. Sõitsime kolmekesi edasi, käisime suure mäe otsas ronimas ühes rahvuspargis ja uudistasime Wellingtoni lähedal asuvates koobastes. Stalagmiidid ja stalaktiidid, maa-alused järved ja muud asjad. Elu nagu entsüklopeedias. Koaalamõmmikut ei ole kahjuks ainult näinud.
Nüüd tahan homme natukeseks tööle saada. Kui sellist tööd teha saab, nagu mulle natuke reklaamitud on, siis tahaks 3-4 nädalat siin raha koguda. Pärast seda teeks sellele pagana laiule tiiru peale! :)
Kõva tervist ja head suusailma! Ma üritan endal ka toas praegu kodust tunnet tekitada ja miinuskraade sisse konditsioneerida, aga siiani pole veel õnnestunud.
Lõppu lisan mõned olustikupildid alates tööliskl
assi kangelastest, ärasaatmispeost, Brisbane'ist, reisikaaslastest kuni NSW südameni:
assi kangelastest, ärasaatmispeost, Brisbane'ist, reisikaaslastest kuni NSW südameni:
