Siin päikselises Pardilinnas, kus kõik pardid on hinnas

27.10.08
Nagu näha, siis nüüd on siia veebipäevikusse tekkinud sissekannetes väike paus. Nimelt on mul nüüd teinekord asjalikke asju ka juba teha – seetõttu ei ole jõudnud kogu aeg kirjutada ja ka internetti sukelduda. Nüüd võtsin kätte ja otsustasin natuke kirjutada, kuidas meil siin Bundabergis läheb.
Eelmises postituses kahtlustasin, et ehk-võib-olla-äkki peame lageda taeva all magama oma esimese öö Bundabergis. Sisetunne ei vedanud tol korral kahjuks/õnneks mind alt. Jõudsime siinsesse bussijaama kell 10.30 õhtul ja olime tänaval ainsad inimesed, kes veel ringi kõndisid. Leidsime küll väikese lendlehe järgi üles kohe teisel pool tänavat asuva seljakoti-inimeste elupaiga, kuid vastuvõtt oli ammugi juba suletud ja pidime ootama hommikut. Esimesed 3-4 tundi olime seal samas hosteli õue peal, kuid õnneks aeti meid enne omaniku tulekut sealt minema (kui too rumal mees oleks seda teada saanud, siis poleks me siia hostelisse mingi hinna eest sisse kolida saanud).
Otsustasime kolistada mööda linna ringi ja internetti otsida. Selle me kesklinnast leidsime ja häkkisime kuni arvuti aku ülesütlemiseni. Järgnevad tunnid suutsin mina pargipingi peal magada ja vahelduva eduga kohalike päevitunud alkolembeliste kodanikega (loe: pompsidega) suhelda. Triin jooksis niisama mööda linna ringi.
Hommikul tegime kohalikus McDonaldsis väiksed kohvid ja olimegi hostelis.
Nüüd siis oleme ennast siin enam-vähem sisse seadnud ja mina ka endale püsiva töö leidnud. Hetkel pakin/tassin/veeretan/tõstan/harjan zukiinisid (kes ei tea, mis need on, siis need sarnanevad kurgile, aga maitse poolest on nagu kabatsokk?). See töö on rohkem sellise valge inimese töö, kus tegevus toimub katuse all ja palka makstakse töötatud tundide eest. Eks ta üks rügamine on, aga vähemalt töö on olemas.
Esimese päeva käisin ka zukiinisid korjamas. See oli ikka päris huumor. Põllul „contract“ stiilis töötades on võimalik kõvasti pappi kokku ajada. 1 umbes 20-kilone ämbritäis korjatud zukiinisid toob töötajale sisse 2 dollarit. Kõvemad peenikeste silmadega ässad korjasid neid 2h jooksul 70-80 tükki! Sellega seoses oligi see töö huumor. Natuke siis selgituseks:

Kujutage nüüd ette: üks lühike peenikeste silmadega Jaapani või Korea kodanik, kellel on suur õlgkübar ja laia vöörihma külge karabiiniga riputatud 15-20 kilone ämbritäis kurke. Tema kiirus vaovahel on ca 10km/h (töö käib neil peenikeste silmadega meestel joostes). Korjab tuhinaga zukiinisid ja äkitsi komistab suure mullakamaka või mahavisatud zukiini otsa. Käed-jalad laiali, õlgkübar veel õhus ja zukiinid mööda ilma ringi. Vaatepilt on seda meeliköitvam, mida suuremal kiirusel selline intsident toimub :D (see on küll natuke õel sellise õnnetuse peale naerda, aga see on lihtsalt nii koomiline).

Edaspidised plaanid on meil praegu sellised, et miskihetk peaks hakkama liikuma põhja poole (Townsville ja Cairns), et avastada mangokorjamisrõõmud. Põhiline mango-hooaeg hakkab vist kuu aja pärast, aga ehk on vahepeal seal muud ka teha. Võtan igaks juhuks ühendust sõbra Lauriga, kes pesitseb praegu vist veel Bowenis – ehk on tal midagi head pakkuda. Kui ei, siis põrutame edasi.

Igal juhul lähen vaatan, mida Triin nüüd teeb (äkki on juba midagi söögiks valmis keeranud). Tal ei olnud täna tööpäeva ja pesi pesu :P Kurtis natuke, et ta ei tahaks üldse koduperenaine olla, aga midagi pole teha. Nagu viimasel ajal kombeks, siis elu on karm, aga õnneks ka ebaõiglane. Kui mul töö otsa saab, küll ma siis ta stringerseid ka masinasse toppima hakkan.
Kui kellelgi musta leiba ja normaalset jogurtit peaks üle olema, siis palun saata see minu aadressil. Ma ei tea, mis neil aussie’del viga on, aga musta leiba nad igatahes ei söö.

Sõber Koer

Noosa - Bundaberg (20.10.08)

Hommik algas vahvasti. Eile olime mõelnud, et jääme veel üheks päevaks hostelisse ja hängime rannas ja asjad. Aga kui Triin hommikul pesus käis, siis tuli mul miskipärast tahtmine kulli-kirja visata (mul on nüüd kogu aeg taskus 20-eurosendine, et kahe valitava variadi juures kunagi küsimust ei tekiks). Triinu tagasijõudmise ajaks oli sent minu eest ära otsustanud, et peame täna lahkuma. Triinul ei olnud ka otseselt midagi selle vastu. Läks kiireks – pakkisime 15 minutiga asjad ja kadusime tuule vihisedes koos asjadega linna.
Minul tekkis esimest korda elus selline naljakas situatsioon, et kui keegi oleks miskipärast huvi tundud, et mida me seal rannas 4-t tundi lebotame, siis oleks kätt südamele pannes võinud vastata, et bussi ootame. Kell 10 hommikul saime teada, et meie buss läheb 4.40 PM.
Nahk sai pruuniks, juuksed blondiks, nimi Bondiks (bussipileti broneerimistädi nimetas tegelikult mind enda töö lihtsustamiseks lihtsalt Mr. T).
Niisiis oleme eeldatavasti kell 10 õhtul Bundabergis ja vaatame suurte silmadega, mis edasi saab. Kui ööbimiskohtade vastuvõtud on kinni, siis tuleb üle väga pikkade aastate jälle esimest korda lageda taeva all magada. Siin peaks see muidugi meeldivam olema kui kargema kliimaga Eestis :)
Mr T

19.10.08

Ma tean, mis tähendab toidumürgitus. Ei olnud üldsegi naljakas. Nüüd juba natuke on.

Noosa Heads on üks vinge koht. Tegime täna ühe laheda jalutuskäigu. Aega võttis see terve päeva. Esialgu toitusime hommikul ainult müslist (Triin) ja poolest arbuusist (mina). Lõuna paiku läks kõht tühjaks ja otsustasime kiirelt „mäkist“ läbi astuda. Erinevalt Eestis olevatest tavalistest McMealidest pakuti siin eksootilisi gurmeetoite:

Väga toitev ja maitsev. Soovitan.
Ühesõnaga võtame ikka veel asja vabalt ja ei kiirusta. No worries, mate. Triinul võtab liikluse ja looduse jälgimisega harjumine aega. Autosid paneb tähele liiga vähe ja metsloomi näeb igal pool tunduvalt rohkem, kui neid tegelikult on. Muuseum vist hirmutas ta igasugu imelike loomadega ära. Elab üle ja saab tugevamaks.

„Mine Sa ees, ma vaatan, mis ta teeb!"

Ühesõnaga käisime Brisbane’i peal jalutamas. Ajasime oma paberimajanduse korda (töölkäimise jaoks vajalik maksuametivärk, viisakleebise hankimine ja pangakonto avamine kohalikus pangas).
See tehtud, siis mõtlesime teha väikese jalutuskäigu botaanikaaeda, et seal siinset niigi huvitavat loodust vaadata. Kaarti olime muidugi targa peaga kodus vaatanud ja mõtlesime, et läheme mälu järgi.
Täiesti tavalist kõnniteed mööda minnes avanes järsku natuke ootamatu pilt. Triin võpatas ja pobises/kilkas midagi ehmunult. Keset teed seisis mingisugune Mari-Liisi lemmiku loomaliigi sarnast, keda minu teada valgete inimeste maal tavaliselt loomaaias klaasi tagant näha võib.

Kuna kindel soov oli edasi minna, esimene ehmatus möödas, mõningad ärevuses tehtud pildid tehtud, sosistas Triin: „Mine Sa ees, ma vaatan, mis ta teeb!“.
Ega ma ka suuremat sorti roomaja-armastaja pole. Võtsin ühte kätte koti ja tatsasin mööda. Kui siis nägime, et kohalik rahvas nendest üsna hoolimatult mööda kõndis, siis mul meel lahtus, Triinul võttis natuke rohkem aega. Meeldiv
Natukese aja pärast hakkas tunduma, et väga õige ikka asi ei ole. Suure sobramise peale leidsime kotist ühe teise pisikese kaardi ja avastasime, et oleme mõne kilomeetri valele poole kõndinud. PÄIKE ON JU VALEL POOL! See meid oluliselt ei morjendanud. Võtsime uue suuna, möödusime juba tuttavatest roomajatest ja elu oli jälle ilus.
Botaanikaaed, Brisbane’i muuseum ja sellised asjad olid ühesõnaga meil sellised kultuuriliselt harivad kohad. Muuseumis loomatopiseid, madusid ja igasugu sellist asja vaadates hakkasime natuke vaagima selle maa- ja põllutöö plusse-miinuseid. Aga tuleb ära proovida.

Kuna meile see City Backpackers oluliselt toanaabrite poolt ei istunud, siis täna hommikul otsustasime 10-e minuti jooksul ära, et seal me edasi ei elutse. Läksime raudteejaama ja tee peal kaardi pealt vaatasime ühe huvitava nime põhjapool. Nimeks on sellel Noosa Heads. Tundub selline Pärnu-laadne linn olevat. Turistide ja rannatajate jaoks. Kavatseme siin 2 ööd veeta ja siis selgusele jõuda, mida edasi teha, kuhu suunduda, kus tööd leida.
Raha oskame juba siin täiesti vabalt kulutada, võiks välja uurida, kas teenida ka oskame.
Hea oleks, kui me teaksime, kus kohas me 5 päeva pärast oleme, siis saame endal pangakaardi ka kunagi ehk kätte :)
Täna bussis avastasin aga, et kohalike pensionäride seas on samasuguseid nagu Eestis trollides. Tahavad Sulle midagi öelda, aga pobisevad enda kõrvalistuvale mehele/naisele, et midagi on valesti. Täiesti tuutud ikka. Täpselt sellised, kelle (nagu Pamaat ikka ütleb) üks kunagi elanud pisike vuntsidega Aadi oleks võinud õigel ajal seina äärde panna. Juhtub.
Üldiselt võtame praegu elu rahulikult. Kui ööbimise eest on paar päeva makstud, siis on kõik korras. Tuleb ainult natuke süüa leida ja ringi vaadata. Loodus on ilus, inimesed üldiselt ikka ka.
Niisiis praegu läheb meil hästi. Kirjutage/joonistage ja olge muidu ka tibud :)

Sõber Koer

Kohalejõudmine ja esmamuljed

Tallinn – Riia – Berliin – Frankfurt – Singapur – Brisbane.
Kuigi esialgu tundus, et olime ehk liiga optimistlikult lennupiletid valinud (minimaalne lendude vahe oli 25 minutit Riias), siis üritasime juba Tallinna lennuväljal suhtuda asjasse „no worries“ stiilis. Mõtlesime positiivselt ja läks hästi. Suts ja suts olid lennud kuni Frankfurdini otsas. Ühesõnaga planeering oli ideaalne, ootamist oli vähe.
Alates Frankfurdist läks asi muidugi oodatavalt pikaks. Numbrites tundub olukord muidugi hullem – esimene lend 12 tundi ja teine lend 7. Kontoriroti, nagu ma viimasel ajal olen olnud, jaoks ei olnud see midagi. Paar korda nuusata, mõni film vaadata, väike vein söögi kõrvale ja oligi otsas. Ei anna võrreldagi noorte ja juunioride koondisega kesk-euroopas käidud bussireisidega, kus nii mõnelgi jalalabad tundmatuseni mingiteks imelikeks jäsemeteks muutusid. Ei lamatisi, ei paistetusi. Isegi magada sai veidi.
Lennujaamadest siis niipalju, et parim mulje jäi mulle Singapuri uuest Changi lennujaamast. Ma arvan, et ei ole kunagi nii vinges õhkutõusmiskohas käinud. Suurust oli lennujaamal nagu koljatil, ilu nagu punnpõsksel Aphroditel ja tehnikaimesid nagu Knight Rideris. Nagu pildi pealt näha, siis nautisime seal mõnetunnist ootamist täie raha eest :)

Niisiis jõudsime lõpuks Brisbane’i. Lennujaamast korjasime korraliku peotäie flaiereid ja sõitsime kesklinna. Esimesed 2 ööd elasime sellises kohas nagu City Backpackers. Alkohol oli küll seal tubades ja ümbruses keelatud, nagu tavaliselt kõigis sellistes kohtades. Seda reeglit tundus, et seal peaaegu austatakse, kuid muude uimastavate ainete kohta ei olnud midagi öeldud. Seega minu toakaaslastest (iirlased) ja Triinu toakaaslastest (ka meessoost paksud iirlased :P) rollisid endale jointe söögi alla ja söögi peale. Hommikul esimene asi, mille järele üles ärgates käsi haaras oli roheline puru ja paberitükid. Päris huvitav kogemus.
Triinul õnnestus veeta teine öö üsnagi magamatuna, kuna üks toakaaslastest all naris oli otsustanud linnapealt raha eest ühe suhteliselt koguka daami hankida ja veidi vallatleda. Huumor.
Nii palju siis meie esimesest elukohast.

Minek!

Niisiis minu elu esimene sissekanne päevikusse/blogisse/reisiraamatusse.
Viimased 2 nädalat on olnud minu jaoks väga omapärane. Kõik kohustused suutsin endalt ära veeretada, töölt ära tulla, kooliasjad kokku tõmmata ja isegi natuke aega hinge tõmmata.
Suutsin läbi suure sebimise ja majandamise ka suurema osa oma kallitest sõpradest-sugulastest ära näha ja au revoir öelda.
Natuke kurvaks tegi, kui nii lühikese aja jooksul nii palju armsaid inimesi näha ja siis mõelda, et neid väga pikka aega ei näe enam. Aga küll ma tagasi tulen ja neid uuesti näen. Arvatavasti olen siis 2 korda suurem ja 4 korda koledam, aga peate ka siis mind välja kannatama :)

Hommikul viskasin asjad kokku. Suur kott kaalub umbes 13 kg, väike kott sisaldab ainult arvutit ja mõningaid muid tehnikavidinaid, mida lennukis käepärast tahaks hoida.
Nüüd on veel umbes 30 minutit aega, enne kui Pamaat end tööülesannetest lahti rabeleb ja Tallinna poole liikuma hakkame. Üritan veel kodumaal kõhu täis tankida. Loodan, et lennuk väga ei raputa ja ma Waiku rogainilikku tegevust ei pea harrastama ja maarjamaa toidust viimast saan võtta :)
Igal juhul olge kõik tublid ja tibud ning teinekord andke endast märku ka. Siis ma tean, et ma ei pea Triinuga päris üksi Mungode ja riisisööjate keskel madude/krokode eest põgenema. Kui te head lapsed olete, siis äkki toon salaja ühe Ruu ka kojutulles kaasa ;)

Sõber Koer