Nii see on, nagu see elu käib :)

20.12.08

Olen elus. Ei ole aega olnud väga kirjutada miskit. Väga sündmusterohke on olnud viimasel ajal. Nüüd läheb vaiksemaks järjest. Kavatsen ühe nädala veel Bundabergis olla ja ehk jõlud mõne eestlaste pundiga veeta.
Mõned sissekanded tagasi lubasin kirjutada Sõber Koera seitsmest ametist. Nüüd tuleb oma võlg tasuda.

1. Zucchinide korjamine – maru hästi tasub ära „contract“ stiilis korjates. 2 dollarit ämber. Kiiremad poisid suudavad teenida 400-500 dollarit päevas parematel aegadel. Selg jääb haigeks, aga asi tasub ennast ära. Seda tööd tegin vaid ühe päeva.
2. Zucchinide istutamine – lihtne töö. Topid väikeseid taimi koos tagurpidi püramiidiga ratta peale ja lebotad masina peal. Seda tööd ka ühe päeva.
3. Zucchinide pakkimine (sheditöö) – nagu laotöö ikka. Tassid kaste ja mürgeldad ringi. Igav. Eriti kui kohalikud farmitöölised üsnagi ebaviisakad on. Kuna töö iseenesest on lihtne ja eriti kurnav ei ole, siis seda asjandust olen teinud 4 nädalat. Rohkem sinna ei lähe :P
4. Paprika (capsicum) korjamine – parematel aegadel tasub ka täitsa ära. Isegi mina suutsin „contract“ stiilis korjata nii, et tunnitasuks ümber arvestatuna on palk ca 30 AUD/h. Kui hooaeg läbi saama hakkab, siis tuleb aga kiirelt sääred teha, kuna selg jääb maru haigeks ja kui viljasid enam nii palju ei ole, siis vähemalt mina ei ole see inimene, kes seda tööd teeks. Üldiselt on paprikat üsnagi lihtne korjata. Seda tööd tegin 3 nädalat.
5. Bucket-boy – see tähendab siis, et 4 päeva käisin tomatipõllul ämbreid tõstmas. Ühelt vaolt teisele ja teinekord ka traktori peale. Päris mõnus – saab teiste töölistega vabalt juttu rääkida, pinget ega kiiret kuhugi ei ole. Jalutad ringi ja tõstad ämbreid. Chillout. Farmer oli ka väga vinge. Pärast iga tööpäeva jõime koos tematoodud Pepsit ja ootasime bussi. Vinge vend! Seal töötasin 4 päeva. Kahjuks olid tööpäevad väga lühikesed, muidu oleks sinna kauemaks jäänud.
6. Arbuuside korjamine – vot see on maru töö. Lihased, lihased! Kui liigesed välja kannatavad, siis võib seda tööd teha. Mulle meeldis kõige rohkem kohe traktori juures viimane inimene olla – viskad 10-15 kiloseid arbuuse üles traktori peale (miski 2,5m kõrgusele). 10 tundi tööd ja trenn on täitsa korralik. Selle töö juures kõige mõnusam asi on see, et nii palju arbuusi süüa saab, et paha hakkab :) Need, kes mind paremini tunnevad, teavad, kuidas ma arbuusi armastan aimavad, milline paradiis see mu jaoks oli. Võtad suure, natuke päikesepõlenud arbuusi, viskad mütaki vastu maad puruks, pistad oma üleni mudase ja räpase käe sügavale värskest mahlast sillerdava jaheda arbuusi sisse, rebid kõige parema osa keskelt välja ja matsutad nii, et kõik kohad on arbuusi täis :) See ongi paradiis!
Arbuuse korjasin ka ühe päeva ainult. Ehk lähen homme ka.
7. Toiduainetehases töötamine. See on selline „valge inimese“ või siis siidikinda töö natuke. Konditsioneeritud tehas, steriilne nagu haigla. Seal on tegelt päris mõnus töötada – pikad päevad ja töö ei ole eriti raske. Esimesel päeval koorisime 10 tundi maguskartuleid. Täitsa nali tuli ikka peale, kui mõtlesin, et Eestis virisevad osad kontoriinimesed, et hiire kasutamisest jäävad käel liigesed haigeks. Proovigu korra päev otsa kartuleid koorida – nutavad oma silmad kuivaks ja anuvad, et hiir tagasi pihku antaks.
Teisel päeval möllasime kõrvitsatega. Koorimine, lõikumine, haamerdamine (sabade äravõtmine) ja muu selline. Vaheldusrikas töö oli üsnagi. Selles farmis töötan nüüd praegu ja edaspidi veel natuke.

Paar päeva tagasi tehti mulle natuke külma. Sealsamuses tehases töötasin esimese päeva ära ja siis koju jõudes teatati mulle, et mind on sealt lahti lastud. Et ma olevat mingi tondo või midagi sellist. Järgmisel päeval töötasingi siis arbuusifarmis. Tunne oli maru paha, kuna ma olen kogu aeg tööl vähemalt enda arvates piisavalt asjalik olnud ja kellelgi ei tohiks ühtegi etteheidet olla. Järgneval päeval olid aga tehasetüübid hosteli manageri peale pahased olnud, kuna nad ei olnud ühte überkifti Eesti poissi miskipärast tööle saatnud :P Tuju läks paremaks. Nimed olid sassi läinud ja vale mees kottu jäetud.

Edasistest plaanidest nüüd siis niipalju, et veel vähemalt nädala vegeteerin siinsamuses imelikus linnas. Siis suure tõenäosusega saan paari huvitava inimesega kokku ja põrutan lõuna poole – esialgu Brisbane’i jällegi ja siis Tasmaaniasse. Hing ihkab mägesid ja lokkavat rohelust. Ja kuna ma ise olen nii kuum, siis ma ei taha nii soojas kliimas kogu aeg olla :P
Jõulumeeleolu ei ole ollagi, ilmateatest tulevad uudised ei ole kogu aeg ka meeldivad: „About weather in Bundaberg – partly cloudy, only 32 degrees...“. Ei ole väga naljakas.

Pilte te täna kahjuks ei saa. Võib-olla paari päeva jooksul lähen kiirema interneti sisse, siis istutan mõned klõpsud jälle ;)
Head jõuludeks valmistumist! Ärge üle sööge! Loodan, et päkad teil juba käivad ja jõulumees ikka kõiki meeles peab. Sel aastal olen mina vähemalt nii naughty olnud, et peale kõvema spankimise ma jõulumehelt vaevalt midagi saan :P
Olge väärikad!
Tõnn

PS! Don’t worry about the future. Or worry, but know that worrying is as effective as trying to solve an algebra equasion by chewing a bubblegum.

Sünna

07.12.08
Tere taas, mu kallid sõbrad!
Jällegi on möödas see õnnetu päev, mil nägi ilmavalgust üks kartulipäine tegelane. Juba kahekümne neljandat korda. Tahan natuke jagada seda rõõmu, mis see päev endaga kaasa tõi.
Esialgu arvasin, et sel aastal ei tule väga eriline sünna. Eksisin. Väga rõõmus olen, et nii paljud mind meeles pidasid sellel kurval päeval. Suurimad tänud kõigile, kes minu päeva õnnesoovidega täitsid! :) Ei tundnud üldse kurva ega üksikuna. Kõige vingemaks üllatuseks oli see, et minu kallis vanem venna ei unustanud absoluutselt mu sünnipäeva!! On näha, et temaga tehakse tublit tööd! :)

Sünnipäeva kulgemisest siis niipalju, et ma ei ole kunagi varem sünna puhul rannas käinud ega ennast 26-kraadistes lainetes soolakalaks hulpinud - Tehtud!
Terve päeva ümbritsesid mind meeldivad ja ilusad inimesed. Waiku „Star Warsi koer“ ütleks selle peale – that’s just perfect!
Pidustustelt ei puudunud sünnipäevalaulud, -tort, -šampus ega kirglikud suudlused. Vahva! Naaberhostelis elavad eestlastest sõbrad valmistasid korraliku üllatuse oma ettevalmistuste põhjalikkusega (tort, kaunistused, muusika ja kõik muu juurdekuuluv). Õhtu lõppes sellega, et üks meist digimuundati juudi jõulupuuks ja teda üritati avalikult häbistada (tegelikult oli see nendest väga armas ja häbitunne on mul nagunii juba ammu kadunud).
Aitäh veelkord, et mu sünna nii meeldejäävaks tegite!
Pilte ei hakka ma vast jutu sisse pikkima – panen valiku piltidest jutu lõppu. Küll aru saate, millise pildi peal päike paistab ja vesi vuliseb ning milliste peal šampus ojadena voolab. Viimase pildi peal on sünnipäevapande oma täies hiilguses.
Olge vinged ja päikest kõigile suurte lumesadude vahele!
Tõnn

Pierre, ära küta nii kõvasti!

02.06.08

Hei!
Sihuke lugu siis. Töötasin nüüd kaks päeva ühes teises kohas ja tegin teisi asju. Ütleme nii, et meeldiv see just ei olnud. Ma saan aru, et Eestis või kuskil mujal põhjamaal kasvuhoones töötada võib olla raske kuid umbses kile- ja klaashoones 8 tundi ringi mütata – seda võib kutsuda juba korralikuks endurance questiks. You’ll just sweat your ass off!
Pole siis ime, et poole päeva pealt prantsuse prostituudi anekdoot, kus daam palus kojamehel vähem kütta, kuna ta pidavat kliendi pealt maha libisema, meelde tuli. (Oi tuline, kui proua Rummel näeks, millised põimlaused mul praegu varrukast tulevad! :))

Numbriliselt iseloomustan neid kahte päeva nii:
1. 8h,
2. 34 kraadi õues (sees võib lisada julgelt 10-15 kraadi),
3. niiskust hästi palju,
4. tuuleiilid põrutavad kilehoones meeletu kiirusega – ca 0km/h,
5. minu suhteliselt ökonoomne mootor põletas 6 liitrit vett 8-le tunnile. See teeb siis 0,75 l/h

Töö sisuks oli vanade ürditaimede (basiilika jms) ja umbrohu üleskiskumine. Tuimalt sikutad neid päev otsa. Energia eemaldub koos nahapinnal voolava higiga ning seljalihased annavad otsad. Õnneks ei pea ma sinna farmi enam kunagi minema.
Homme saan jälle paprikat korjata J Kuna ma paprikakorjamises juba üsna osav olen, siis tasub see mul üsna hästi ära – tunnitasulised tööd on tavaliselt ca 17 AUD/h, paprikat korjates suudan korjata keskmiselt ca 25-28 AUD/h ;)
Selle nädala edasised plaanid on siis sellised, et üritan nädalavahetuse vabaks võtta, et natuke pidustusi organiseerida ja rannas ringi tsillida. Vahepeal võib vabalt ka võtta.
Muide selline viguriga lugu ka veel. Eile õhtul käisin jälle kohaliku keskealiste pandega rannas-rannalähedases piirkonnas ringi tuterdamas ja oleksin ühele ebasoovitud külalisega kokku põrkanud. Vaatas mind ainiti oma suurte silmadega ja ja näitas keelt. Vist lõi külge, aga ma ei võtnud vedu – põhjamaa poisina naeratasin häbelikult ja jätkasin väärikalt teed. Nimeks oli tal brown snake. Kui keegi ei tea, kes too on, siis vaadake wikipediast. Kodudesse ma ei soovita neid sõpru kutsuda.

Olgu siis nii. Viskan praegu arvuti nüüd kotti ja ei kirjuta liiga pikalt – tööandjad saavad teil pahaseks, kuna niikuinii ainus koht, kus seda blogi loetakse on töö juures :P
Aga lapsed, ärge kaduge kuhugi! Juba mõnes järgmises kirjatükis on oodata nimekirja Sõber Koer’a seitsmest ametist. Kohtumiseni!

Tõnn

PS! Kuna ostsin möödunud nädalavahetusel übervinge Canoni digifotoapastraadi, siis on edaspidi ka mõningaid pilte oodata. Praegu lisan aga ainult ühe pildi, kus ma enda voodi peal enda tühja kõhu pärast mossitan :P Või siis panen mõne veel.

Sellel pildil on näha mul häid sõpru (Triinu ja Toby ärasaatmispidu oli - Triin on pildilt kadunud, aga Toby on see blondi peaga saksa tüüp)

Selle teise pildi peal on näha, kuidas mul tuju oli, kui kuulsin, et Eestis nii maru talveilm on. Meil kuumutas siin samal ajal nii, et vähe ei olnud. Istusin oma voodi peal ja mossitasin.

Ja siin on näha, kuidas hommikul kell 5 tööle sõidetakse. Päikesekreemist näod siramas ja muidu ka hea olla.

I've been working on the railroad all my life & days...

27.11.08
Tere, mu kallid kaasmaalased!
Kõik noored ja vanad blogilugejad, pange nüüd hästi tähele. Paprika ehk inglise keeles capsicum on poes sellepärast nii kallis, et ta lihtsalt peab olema. Kui te teaksite, kui rõve neid korjata on, siis sügavast kaastundest oleksite nõus ka rohkem nende eest maksma.
Niisiis sai mul natukeseks ajaks katuse all töötamisest villand (tööpäevad olid liiga lühikesed ja sellega ei elanud eriti hästi ära). Nüüd olen teist päeva juba põllu peal töötanud ja paprikat korjanud. Seda siis sel korral mitte tunnitööna vaid "contract" stiilis. See tähendab, et iga ämbri pealt, mida ma praegu korjan, makstakse mulle 1 AUD. Kui kõvasti kuuma anda, siis teenib niimoodi tunduvalt paremini kui tunnitööga.
Praegu olen 2 päeva töötanud - esimene päev oli surm, teise päeva hommik oli väga OK, aga ennelõunal pidi silme eest pilt hoopis kuhugi teise kohta ära minema. Väljas oli hästi palju plusskraade ja korralikult gaasilises olekus veemolekule, mis takistasid higil kiiret aurumist - tunne oli meeldivalt libe.
Nüüd olen tööpäevalt tagasi, paprikahaisu maha pesnud, paki šokolaadiküpsiseid ära söönud ja lebotan arvuti taga. Välja hingates tunnen veel mädanenud paprika haisu :S See on üks maailma ebameeldivamatest lõhnadest. Rotten capsicum - fuhh!
Kuigi praegu tundub töö väga raske, siis vahelduseks on see päris mõnus. Mul on hostelipidajate juures juba restecpa olemas, seega saan edaspidi natuke valida ka, mis tööd ja kui palju tegema pean - olen n.ö. vana olija juba ja saan paremaid töid välja võidelda (H)
Täna õhtul tuleb vist üle peaaegu kahe nädala jälle linnapeale õhtul trallima minna. Ei kujuta ette, kuidas homme hommikul jälle kella 4-st või 4.30-st üles saan - tavaliselt olen harjunud hommikuti 7-8 ärkama, kuna shedis algas tööpäev 8-9.
Igal juhul, kallid sõbrad, olge sama kiftid, nagu alati olnud olete :) Sain eile teada, et minu äraoleku ajal juba teine paar sõprasid said maa lastega täitmise ülesandega hakkama :) Palju õnne veelkord Tarmole ja Kadrile! Tundub, et Eestis on tegusad ajad - luiged pole veel koos lumega plehku pannud ja toonekure asetäitjana on ülesannete kõrgusel. Absoluutselt.
Olge terved ja ärge nokkige nina avalikus kohas!
Tõnn

Vihmavaling ja rannam6nud

22.11.08
Nonii. Nüüd olen siin igasugust ilma näinud. Terve nädal on ilm olnud selline kahtlane. Mõnipäev on ilmataat vihmaga sellist kuuma andnud, et arst ka ei aitaks. Ma ei ole sellist vihma kuskil mujal näinud. Kui taoline vihmaladin Tallinna peale peaks sattuma, siis Tuukri tänaval liiklemise tarvis oleks Regina Baltikal tugev eelis Hummeri meeste ja Linda Line’i tiiburite ees, kuna esimesel on süvist natuke vähe ja teine ei kannata lainet. Igatahes vihm on siin küll maru :)
Kuna vihmaga väga paljud farmid põllule ei julge minna (traktorid kipuvad poole rattani pinnases olema ja orjad upuvad), siis ka minul (triiksärgimees, nagu ma shedis olen) ei ole eriti pikki tööpäevi olnud. Siin on ikka väga selgesti tööpäeva pikkustes näha, kas eelnevad päevad on päikest olnud või mitte. Kui juba 2 päeva vihma on valanud või pilves olnud, siis ei ole midagi korjata ega pakendada. Vesi teeb küll põllule üldiselt head, aga päikest on vaja.

Täna sõitsin mööda zucchini põllust, kus 8 päeva tagasi käisin väikeseid taimi istutamas. Siis olid nad sellised sõrmepikkused eelkasvatatud jullad väikeste tagurpidi-püramiidikujulise mulla-väetisetükikese küljes. Nüüd nädal hiljem ei saa enam lühikeste jalgadega poisid põllu peal vabalt liikuda, kuna juba kipub kõditama. Taimede kasvukiirus on siin hämmastav!
Või on õigem öelda taimekasvu kiirus? Ei tea. Igal juhul kaktusest kasvavad need asjandused kohe kindlasti kiiremini.
Mõningad päevad tagasi käisin esimest korda siinkandi rannas. Päris vahva oli. Kokku olime viiekesi, kõik eestlased. Chillisime ja hängisime ja olime muidu veetlevad. Mariol oli väike lutsupall kaasas. Ma lausa kilkasin rõõmust. Loopisime palli, kargasime lainetes ja kukerpallitasime. Superluks!
Laine oli siinses rannas tunduvalt lahjem kui Noosa Headsis, kuna siin on rand avamere eest korallidega kaitstud – surfata saavad siin ainult minusugused, kes ei tee veel triikimis- ja surfilaual olulist vahet.
Homme on jälle vaba päev, vihmane ilm on olnud :S Väss on natuke peal, aga tahaks tööd ikkagi teha.
Kuulsin, et teil tuli lumi maha. Saite juba suusad alla või ainult esimese lumememme püsti ja „KAMMI SASSI“ lumele maha trambitud? Meil siin ilmateade lund ei ole lubanud...

Paari tunni p2rast yritan wifiga netti minna (praegu olen yldkasutatavas kohas mingi jura arvuti taga), siis panen m6ne pildi ka yles.

„Forever not yours“
Tõnn

Töövaba päev

13.11.08

Tere, kallid lugejad. Vabandan, et nii pikalt ei ole midagi kirjutanud. Siinne elu on olnud füüsiliselt raske, sündmusterohke ja üsnagi huvitav, seetõttu on kirjutamisjaksu natuke vähemaks jäänud. Täna on mul aga jällegi üks töövaba päev ja otsustasin end veidi kokku võtta. Tegin endale isegi päevaplaani täna, et kõik vajalikud asjad tehtud saaksin J Nüüd istun Bundaberg Backpackers & Travellers lodge’i telekatoas, kuulan Siret Tuula & Yohani plaati (kui Eestis see välja tuleb, siis soovitan osta) ja klõbistan kuumuse käes kägisevat klaviatuuri J

Natuke uudistest siis. Üleeile oli meil väike ärasaatmispidu. Ära saatsime ühte lahedat saksa kutti Toby’t ja minu senist reisikaaslast Triinu. Nimelt on hetkel sündmused sealmaal, et Triin pani siin Bundabergis pillid kotti ja põrutas 1000 km põhjapoole. Sihtkohaks oli tal üks pisike koht nimega Ayr. Kahjuks ei ole ma temaga veel kontakti saanud, ei teagi, kuidas asjalood läinud on – telefon on tal arvatavasti tühi (minnes hakkas tal see tühjaks saama ja ta ei leidnud oma adapterit üles). Loodetavasti on tal ikka kõik korras :)

Ma natuke ei saa aru ka, miks ta tahtis just nüüd ära minna – tegelikult Bundabergis tööd on, aga ta ei jõudnud lihtsalt piisavalt närvidele käia juhtkonnale siin. Ma ise kavatsen ka pärast homset arvatavasti töökohta vahetada. Praegu hakkab zucchinide kogus vaikselt vähenema ja tööpäevad laos on lühikesed. Eile oli küll 8h-ne tööpäev, aga täna on jälle vaba. Seega ei tasu eriti ära selline töölkäimine. Ma hea meelega töötaks 6-10 tundi päevas, et raha piisavalt koguneks ja füüsiliselt nii väsinud oleks, et lolluste jaoks aega ei jääks :)

Mulle on praegu hakanud siinne elu meeldima. Tegelikult ei ole siin minu arvates hullu, kuigi vaga paljud virisevad, et liiga vaike linn on ja nii. Mulle üldiselt meeldib see rahvas, kes siin elab. Virisevad küll, aga tegelikult on vinged.

Mõtlesin, et lihtsalt info mõttes kirjeldaksin natuke oma nädala plaani:

Esmaspäev on üldiselt mõttetu päev (mina käin siis umbes 30-40 kohaliku inimesega jooksmas/söömas/pulli tegemas,

teisipäev on pitsapäev (suur pitsa maksab siis 5 AUD-d ehk 40 krooni),

kolmapäev on palgapäev,

neljapäev on odava õlle päev (1,3 liitrit õllet maksab baaris 5 AUD-d),

reede on tennise päev (käime sakslastega õhtul 3h tennist mängimas).

Nädalavahetus koosneb tavaliselt lihtsalt kahest tööpäevast, kui ise ei ole vaeva näinud ja endale vaba päeva sebinud.

Nonii, ma lähen nüüd poodi ja üritan endale mingit fotoaparaati leida. Muidu läheb tühipaljas jutt siin nii lamedaks ära, et varsti ei viitsi keegi enam seda blogi lugeda. Üritan hiljemalt järgmisest nädalast alates fotosid üles laadima hakata. Loodan, et selleks ajaks olen korraliku pildiaparaadi leidnud juba.

Olge tublid!

Luv ya’ll.

Tõnna

Siin päikselises Pardilinnas, kus kõik pardid on hinnas

27.10.08
Nagu näha, siis nüüd on siia veebipäevikusse tekkinud sissekannetes väike paus. Nimelt on mul nüüd teinekord asjalikke asju ka juba teha – seetõttu ei ole jõudnud kogu aeg kirjutada ja ka internetti sukelduda. Nüüd võtsin kätte ja otsustasin natuke kirjutada, kuidas meil siin Bundabergis läheb.
Eelmises postituses kahtlustasin, et ehk-võib-olla-äkki peame lageda taeva all magama oma esimese öö Bundabergis. Sisetunne ei vedanud tol korral kahjuks/õnneks mind alt. Jõudsime siinsesse bussijaama kell 10.30 õhtul ja olime tänaval ainsad inimesed, kes veel ringi kõndisid. Leidsime küll väikese lendlehe järgi üles kohe teisel pool tänavat asuva seljakoti-inimeste elupaiga, kuid vastuvõtt oli ammugi juba suletud ja pidime ootama hommikut. Esimesed 3-4 tundi olime seal samas hosteli õue peal, kuid õnneks aeti meid enne omaniku tulekut sealt minema (kui too rumal mees oleks seda teada saanud, siis poleks me siia hostelisse mingi hinna eest sisse kolida saanud).
Otsustasime kolistada mööda linna ringi ja internetti otsida. Selle me kesklinnast leidsime ja häkkisime kuni arvuti aku ülesütlemiseni. Järgnevad tunnid suutsin mina pargipingi peal magada ja vahelduva eduga kohalike päevitunud alkolembeliste kodanikega (loe: pompsidega) suhelda. Triin jooksis niisama mööda linna ringi.
Hommikul tegime kohalikus McDonaldsis väiksed kohvid ja olimegi hostelis.
Nüüd siis oleme ennast siin enam-vähem sisse seadnud ja mina ka endale püsiva töö leidnud. Hetkel pakin/tassin/veeretan/tõstan/harjan zukiinisid (kes ei tea, mis need on, siis need sarnanevad kurgile, aga maitse poolest on nagu kabatsokk?). See töö on rohkem sellise valge inimese töö, kus tegevus toimub katuse all ja palka makstakse töötatud tundide eest. Eks ta üks rügamine on, aga vähemalt töö on olemas.
Esimese päeva käisin ka zukiinisid korjamas. See oli ikka päris huumor. Põllul „contract“ stiilis töötades on võimalik kõvasti pappi kokku ajada. 1 umbes 20-kilone ämbritäis korjatud zukiinisid toob töötajale sisse 2 dollarit. Kõvemad peenikeste silmadega ässad korjasid neid 2h jooksul 70-80 tükki! Sellega seoses oligi see töö huumor. Natuke siis selgituseks:

Kujutage nüüd ette: üks lühike peenikeste silmadega Jaapani või Korea kodanik, kellel on suur õlgkübar ja laia vöörihma külge karabiiniga riputatud 15-20 kilone ämbritäis kurke. Tema kiirus vaovahel on ca 10km/h (töö käib neil peenikeste silmadega meestel joostes). Korjab tuhinaga zukiinisid ja äkitsi komistab suure mullakamaka või mahavisatud zukiini otsa. Käed-jalad laiali, õlgkübar veel õhus ja zukiinid mööda ilma ringi. Vaatepilt on seda meeliköitvam, mida suuremal kiirusel selline intsident toimub :D (see on küll natuke õel sellise õnnetuse peale naerda, aga see on lihtsalt nii koomiline).

Edaspidised plaanid on meil praegu sellised, et miskihetk peaks hakkama liikuma põhja poole (Townsville ja Cairns), et avastada mangokorjamisrõõmud. Põhiline mango-hooaeg hakkab vist kuu aja pärast, aga ehk on vahepeal seal muud ka teha. Võtan igaks juhuks ühendust sõbra Lauriga, kes pesitseb praegu vist veel Bowenis – ehk on tal midagi head pakkuda. Kui ei, siis põrutame edasi.

Igal juhul lähen vaatan, mida Triin nüüd teeb (äkki on juba midagi söögiks valmis keeranud). Tal ei olnud täna tööpäeva ja pesi pesu :P Kurtis natuke, et ta ei tahaks üldse koduperenaine olla, aga midagi pole teha. Nagu viimasel ajal kombeks, siis elu on karm, aga õnneks ka ebaõiglane. Kui mul töö otsa saab, küll ma siis ta stringerseid ka masinasse toppima hakkan.
Kui kellelgi musta leiba ja normaalset jogurtit peaks üle olema, siis palun saata see minu aadressil. Ma ei tea, mis neil aussie’del viga on, aga musta leiba nad igatahes ei söö.

Sõber Koer

Noosa - Bundaberg (20.10.08)

Hommik algas vahvasti. Eile olime mõelnud, et jääme veel üheks päevaks hostelisse ja hängime rannas ja asjad. Aga kui Triin hommikul pesus käis, siis tuli mul miskipärast tahtmine kulli-kirja visata (mul on nüüd kogu aeg taskus 20-eurosendine, et kahe valitava variadi juures kunagi küsimust ei tekiks). Triinu tagasijõudmise ajaks oli sent minu eest ära otsustanud, et peame täna lahkuma. Triinul ei olnud ka otseselt midagi selle vastu. Läks kiireks – pakkisime 15 minutiga asjad ja kadusime tuule vihisedes koos asjadega linna.
Minul tekkis esimest korda elus selline naljakas situatsioon, et kui keegi oleks miskipärast huvi tundud, et mida me seal rannas 4-t tundi lebotame, siis oleks kätt südamele pannes võinud vastata, et bussi ootame. Kell 10 hommikul saime teada, et meie buss läheb 4.40 PM.
Nahk sai pruuniks, juuksed blondiks, nimi Bondiks (bussipileti broneerimistädi nimetas tegelikult mind enda töö lihtsustamiseks lihtsalt Mr. T).
Niisiis oleme eeldatavasti kell 10 õhtul Bundabergis ja vaatame suurte silmadega, mis edasi saab. Kui ööbimiskohtade vastuvõtud on kinni, siis tuleb üle väga pikkade aastate jälle esimest korda lageda taeva all magada. Siin peaks see muidugi meeldivam olema kui kargema kliimaga Eestis :)
Mr T

19.10.08

Ma tean, mis tähendab toidumürgitus. Ei olnud üldsegi naljakas. Nüüd juba natuke on.

Noosa Heads on üks vinge koht. Tegime täna ühe laheda jalutuskäigu. Aega võttis see terve päeva. Esialgu toitusime hommikul ainult müslist (Triin) ja poolest arbuusist (mina). Lõuna paiku läks kõht tühjaks ja otsustasime kiirelt „mäkist“ läbi astuda. Erinevalt Eestis olevatest tavalistest McMealidest pakuti siin eksootilisi gurmeetoite:

Väga toitev ja maitsev. Soovitan.
Ühesõnaga võtame ikka veel asja vabalt ja ei kiirusta. No worries, mate. Triinul võtab liikluse ja looduse jälgimisega harjumine aega. Autosid paneb tähele liiga vähe ja metsloomi näeb igal pool tunduvalt rohkem, kui neid tegelikult on. Muuseum vist hirmutas ta igasugu imelike loomadega ära. Elab üle ja saab tugevamaks.

„Mine Sa ees, ma vaatan, mis ta teeb!"

Ühesõnaga käisime Brisbane’i peal jalutamas. Ajasime oma paberimajanduse korda (töölkäimise jaoks vajalik maksuametivärk, viisakleebise hankimine ja pangakonto avamine kohalikus pangas).
See tehtud, siis mõtlesime teha väikese jalutuskäigu botaanikaaeda, et seal siinset niigi huvitavat loodust vaadata. Kaarti olime muidugi targa peaga kodus vaatanud ja mõtlesime, et läheme mälu järgi.
Täiesti tavalist kõnniteed mööda minnes avanes järsku natuke ootamatu pilt. Triin võpatas ja pobises/kilkas midagi ehmunult. Keset teed seisis mingisugune Mari-Liisi lemmiku loomaliigi sarnast, keda minu teada valgete inimeste maal tavaliselt loomaaias klaasi tagant näha võib.

Kuna kindel soov oli edasi minna, esimene ehmatus möödas, mõningad ärevuses tehtud pildid tehtud, sosistas Triin: „Mine Sa ees, ma vaatan, mis ta teeb!“.
Ega ma ka suuremat sorti roomaja-armastaja pole. Võtsin ühte kätte koti ja tatsasin mööda. Kui siis nägime, et kohalik rahvas nendest üsna hoolimatult mööda kõndis, siis mul meel lahtus, Triinul võttis natuke rohkem aega. Meeldiv
Natukese aja pärast hakkas tunduma, et väga õige ikka asi ei ole. Suure sobramise peale leidsime kotist ühe teise pisikese kaardi ja avastasime, et oleme mõne kilomeetri valele poole kõndinud. PÄIKE ON JU VALEL POOL! See meid oluliselt ei morjendanud. Võtsime uue suuna, möödusime juba tuttavatest roomajatest ja elu oli jälle ilus.
Botaanikaaed, Brisbane’i muuseum ja sellised asjad olid ühesõnaga meil sellised kultuuriliselt harivad kohad. Muuseumis loomatopiseid, madusid ja igasugu sellist asja vaadates hakkasime natuke vaagima selle maa- ja põllutöö plusse-miinuseid. Aga tuleb ära proovida.

Kuna meile see City Backpackers oluliselt toanaabrite poolt ei istunud, siis täna hommikul otsustasime 10-e minuti jooksul ära, et seal me edasi ei elutse. Läksime raudteejaama ja tee peal kaardi pealt vaatasime ühe huvitava nime põhjapool. Nimeks on sellel Noosa Heads. Tundub selline Pärnu-laadne linn olevat. Turistide ja rannatajate jaoks. Kavatseme siin 2 ööd veeta ja siis selgusele jõuda, mida edasi teha, kuhu suunduda, kus tööd leida.
Raha oskame juba siin täiesti vabalt kulutada, võiks välja uurida, kas teenida ka oskame.
Hea oleks, kui me teaksime, kus kohas me 5 päeva pärast oleme, siis saame endal pangakaardi ka kunagi ehk kätte :)
Täna bussis avastasin aga, et kohalike pensionäride seas on samasuguseid nagu Eestis trollides. Tahavad Sulle midagi öelda, aga pobisevad enda kõrvalistuvale mehele/naisele, et midagi on valesti. Täiesti tuutud ikka. Täpselt sellised, kelle (nagu Pamaat ikka ütleb) üks kunagi elanud pisike vuntsidega Aadi oleks võinud õigel ajal seina äärde panna. Juhtub.
Üldiselt võtame praegu elu rahulikult. Kui ööbimise eest on paar päeva makstud, siis on kõik korras. Tuleb ainult natuke süüa leida ja ringi vaadata. Loodus on ilus, inimesed üldiselt ikka ka.
Niisiis praegu läheb meil hästi. Kirjutage/joonistage ja olge muidu ka tibud :)

Sõber Koer

Kohalejõudmine ja esmamuljed

Tallinn – Riia – Berliin – Frankfurt – Singapur – Brisbane.
Kuigi esialgu tundus, et olime ehk liiga optimistlikult lennupiletid valinud (minimaalne lendude vahe oli 25 minutit Riias), siis üritasime juba Tallinna lennuväljal suhtuda asjasse „no worries“ stiilis. Mõtlesime positiivselt ja läks hästi. Suts ja suts olid lennud kuni Frankfurdini otsas. Ühesõnaga planeering oli ideaalne, ootamist oli vähe.
Alates Frankfurdist läks asi muidugi oodatavalt pikaks. Numbrites tundub olukord muidugi hullem – esimene lend 12 tundi ja teine lend 7. Kontoriroti, nagu ma viimasel ajal olen olnud, jaoks ei olnud see midagi. Paar korda nuusata, mõni film vaadata, väike vein söögi kõrvale ja oligi otsas. Ei anna võrreldagi noorte ja juunioride koondisega kesk-euroopas käidud bussireisidega, kus nii mõnelgi jalalabad tundmatuseni mingiteks imelikeks jäsemeteks muutusid. Ei lamatisi, ei paistetusi. Isegi magada sai veidi.
Lennujaamadest siis niipalju, et parim mulje jäi mulle Singapuri uuest Changi lennujaamast. Ma arvan, et ei ole kunagi nii vinges õhkutõusmiskohas käinud. Suurust oli lennujaamal nagu koljatil, ilu nagu punnpõsksel Aphroditel ja tehnikaimesid nagu Knight Rideris. Nagu pildi pealt näha, siis nautisime seal mõnetunnist ootamist täie raha eest :)

Niisiis jõudsime lõpuks Brisbane’i. Lennujaamast korjasime korraliku peotäie flaiereid ja sõitsime kesklinna. Esimesed 2 ööd elasime sellises kohas nagu City Backpackers. Alkohol oli küll seal tubades ja ümbruses keelatud, nagu tavaliselt kõigis sellistes kohtades. Seda reeglit tundus, et seal peaaegu austatakse, kuid muude uimastavate ainete kohta ei olnud midagi öeldud. Seega minu toakaaslastest (iirlased) ja Triinu toakaaslastest (ka meessoost paksud iirlased :P) rollisid endale jointe söögi alla ja söögi peale. Hommikul esimene asi, mille järele üles ärgates käsi haaras oli roheline puru ja paberitükid. Päris huvitav kogemus.
Triinul õnnestus veeta teine öö üsnagi magamatuna, kuna üks toakaaslastest all naris oli otsustanud linnapealt raha eest ühe suhteliselt koguka daami hankida ja veidi vallatleda. Huumor.
Nii palju siis meie esimesest elukohast.

Minek!

Niisiis minu elu esimene sissekanne päevikusse/blogisse/reisiraamatusse.
Viimased 2 nädalat on olnud minu jaoks väga omapärane. Kõik kohustused suutsin endalt ära veeretada, töölt ära tulla, kooliasjad kokku tõmmata ja isegi natuke aega hinge tõmmata.
Suutsin läbi suure sebimise ja majandamise ka suurema osa oma kallitest sõpradest-sugulastest ära näha ja au revoir öelda.
Natuke kurvaks tegi, kui nii lühikese aja jooksul nii palju armsaid inimesi näha ja siis mõelda, et neid väga pikka aega ei näe enam. Aga küll ma tagasi tulen ja neid uuesti näen. Arvatavasti olen siis 2 korda suurem ja 4 korda koledam, aga peate ka siis mind välja kannatama :)

Hommikul viskasin asjad kokku. Suur kott kaalub umbes 13 kg, väike kott sisaldab ainult arvutit ja mõningaid muid tehnikavidinaid, mida lennukis käepärast tahaks hoida.
Nüüd on veel umbes 30 minutit aega, enne kui Pamaat end tööülesannetest lahti rabeleb ja Tallinna poole liikuma hakkame. Üritan veel kodumaal kõhu täis tankida. Loodan, et lennuk väga ei raputa ja ma Waiku rogainilikku tegevust ei pea harrastama ja maarjamaa toidust viimast saan võtta :)
Igal juhul olge kõik tublid ja tibud ning teinekord andke endast märku ka. Siis ma tean, et ma ei pea Triinuga päris üksi Mungode ja riisisööjate keskel madude/krokode eest põgenema. Kui te head lapsed olete, siis äkki toon salaja ühe Ruu ka kojutulles kaasa ;)

Sõber Koer