Järg Uus-Meremaa matkale

Edasi sõitsime veel põhjapoole. Pärast vahepeal vaatamisväärsustega tutvumist jõudsime lõpuks sellisesse väikesesse linna nagu Blenheim. Telefonid meil Uus-Meremaal ei töötanud, seega ei saanud hostelitesse ette helistada ja kohta ära broneerida – lappasime „South Island Accommodation Guide“-i läbi ja sõitsime enam-vähem kõik kohalikud hostelid läbi. Lõpuks leidsime hosteli, kus oli meile piisavalt ruumi.
Tegemist oli working-hosteliga, mida majandas üks peenikeste silmadega tegelane Jaapanist (arvatavasti seetõttu oli ka 90% sealseist elanikest tumedapäised aasiamaalt pärit kodanikud). Päris huvitav oli jälgida, kuidas sellistel inimestel äriajamine käib. Isegi nii väike tegevus nagu hostelisse sissekirjutamine nõudis vanamehest omaniku ning ühe tema noore jüngri mõlema kohalolekut. Enne ei saanud midagi teha, kui kõik ilusti diivanile istunud olid. Alles siis hakati asjaga pihta. Nimed, päritolumaad ja kõik muu taoline kirjutati väga hoolikalt üles. Ma ei hakanud väga segama, kui ID-kaarti võeti juhilubade pähe ja päritolumaaks leiti selle pealt „Estronia“ olevat. Mõlemad ärimehed teadsid täpselt, kus Estronia asub ja teatasid rõõmsalt, et neil elab veel üks poiss, kes sealtmaalt pärit ja viinamarju korjab selle hosteli kaudu.
Järgmisel päeval põrutasime edasi Pictonisse ja sealt Queen Charlotte Drive´i pidi Havelock´i ja sealt edasi Nelsonisse. Nüüd tagantjärgi vaadates tundub, et kui 12 apostlit välja arvata, siis Queen Charlotte Drive on vaadete poolest isegi vingem kui Austraalias Melbourne´ist Adelaide´i poole kulgev Great Ocean Road.
Teine matk toimus NZ lõunasaare põhjaosas Kahurangi National Park´is. Aga sellest juba järgmisel korral, kuna hetkel saab kell juba pool 10 ja pean hostelist välja kirjutama ennast.
Kui järgmisel korral netti pääsen, siis panen järgmised paar juttu koos rohkemate piltidega ;)
Nüüd jooksen aga aborigeenide keskele 6-7 nädalaks.

Esimene matk Uus-Meremaal

Sõitsime Christchurchist põhjapoole ja plaan oli kogu reis teha lõunasaarel vastupäeva. Seega pärast mõnda vahepeatust jõudsime sellisesse pisikesse kohta nagu Kaikoura. Pärast infopunkti ründamist leidsime end rannaäärsest parklast päikese käes seismast, hädine kaart ja uued vinged magamiskotid käes. Rännak võis alata.
Sõitsime linnast mõnikümmend kilomeetrit sisemaale, kus lauskmaa vahetus kaljuste mägedega. Rohelus oli võrreldes Austraaliaga silmipimestav. Nagu kodus oleks.
Esimene päev möödus põhiliselt mööda orgu jõepõhjas kivide peal turnides. Alles pärastlõunal jõudsime natuke pehmema maa peale, kus lihtsam jalutada oli. Pärast mitmeid jõeületamisi (jõgi oli siiski olemas, aga võrreldes lumesulamisaegse veetasemega oli see kõvasti kitsamaks kuivanud) oli natuke kraana juba ees jalanõude äravõtmise-tagasipanemise pärast. Jalad said muidugi meeldivalt karastatud allikavees jalutamisest ;)

Muide unustasin mainida, et ostsin endale enne Melbourne-ist lennuki peale minekut K-Martist matkasaapad. Vaatasin, et saan mingi hullu alega need 34 dollariga (280 EEK), aga miskipärast tšeki pealt nägin, et muude asjade keskel olin nende eest välja käinud ainult 4 dollarit. Ei tea, kas kuskil oli mingi viga või midagi, aga ma hädakisa tõstma ei hakanud :D
Niisiis pärast 4-5 tunnist rännakut jõudsime esimesse onni. Uus-Meremaa rahvusparkides on ca 500-600 onnikest, kus matkajad saavad ööbida. Need on midagi RMK majade sarnast, mis on matkaradade äärde ehitatud. Enne pead ostma „Backcountry hut ticket“i ostma ja siis onnis pileti ühte kasti poetama. Keegi seda muidugi enamasti ei kontrolli, kas Sa neid sinna paned või mitte. Seega ööbimise eest tasumine on natuke südametunnistuse asi. Minu südametunnistus on peaaegu puhas :P

Meie onnist teiselpool orgu paistis maru ahvatlev kosk, mida tahtsin lähemalt näha – enne õhtusööki otsustasingi selle ääres üksi ära käia. Sain aru, miks vesi niimoodi püstloodis langes. Asi oli lihtsalt selles, et seal ei olnud tal maad enam all. Üles ronisin mööda vertikaalsel seinal kasvavaid puutüvesid ja juuri. Jõe äärest kose poole liikudes oli võss ka ikka täielik. Isegi Holstre Polli ja Pikajärve metsades ei ole sellist võssi nähtud.

Järgmisel päeval kui hakkasime juba kõrgemale jõudma, kiskus ilm pilve ja tuuliseks. Kõige kõrgemaks tipuks jäi seal Mt Fyffe (1602m).

Üsna tuuline ja jahe oli üleval.
Tagasi auto poole liikudes istusin veel vaateplatvormil ja nautisin vaadet.

Ilusad vaated nähtud ja matk oli korda läinud.

Töörügamisest pleasure islandile

Töötamine ja ärasõidu algus
Häbi-häbi. Varsti saab juba mitu kuud sellest, kui endast korralikult märku andsin. Vahepeal on üsnagi palju juhtunud aga ei ole jõudnud sellest head juttu teha. Niisiis täidan vahepeal esinenud lüngad juttudega juhtunust.
NSW keskpaigas oli muidu alguses elu täitsa vinge – tööd oli piisavalt (raha sai teenida), elamine odav ja muidu ka vinge. Arbuuse korjasin nagu masin, vahepeal tehti minust nädalaks ka arbuusikorjamistiimi pealik, mis tähendas natuke rohkem mõtlemist ja vastutust (ühesõnaga rohkem kui null :P) ja ka palgatõusu. Kahjuks oli see ainult seetõttu, et tavaline tiimijuht Austraalia teise otsa ühe sõbra sünnale ja teise sõbra pulma läks. Järgneval nädalal olin jälle tavaline töömurjam. Meeldiv oli aga see, et pärast seda nädalat oli mul kohe harvest manageri ja tiimikaaslaste seas tunduvalt rohkem restecpat kui varem. Vinge värk.
Elu meie majas oli ka väga huvitav. Arbuusikorjajad ei ole tavaliselt kõige teravama taibuga seal ja neil on üldiselt teistsugused arusaamad normaalsest puhtusepidamisest, söögitegemisest, pidutsemisest ja muudest taolistest asjadest. Lõpus hakkas sealne elukorraldus natuke ära tüütama. Juba algusest peale ei tahtnud kiivide (Pontsu ja Sinisilm), iirlase (Väike Kuri) ja saksa poisi (Kulmumees) „pidutsemist“ täies mahus kaasa teha. Mõned korrad ikka viisakusest võtsin tähtsatest protseduuridest ka osa. Ma teadsin, et tühja õllepurki saab vastu pead lömmi lüüa, aga uskumatu tundus, et kinnist ja täis õllepurki saab otsaesise või üldse peaga avada. Nüüd on aga selge, et see täiesti reaalselt võimalik on. Ja isegi mitu tükki korraga. Vahva! Aga ise ma hea meelega väga tihti sellistest üritustest enam osa ei võtaks.
Kiividel ja austraallastel, kes farmides töötavad on üldse kombeks igal pool jõudu katsuda. Päeval traktorit oodates arbuusipõllul cathead´ide (mingi taime väikesed ja hullult suurte ogadega seemned) vahel maadelda, võidu joosta, kätt suruda ja muidu oma jõudu näidata. Imelik natuke.
Hooaeg tolles farmis hakkas natuke koomale tõmbama – vihma sadas tihti ja seega oli vabu päevi palju. Samuti oli kuni hooaja lõpuni päevased korjamiskogused fikseeritud 50 tonni peale tiimile, mis tähendas, et palk nädalas ei olnud enam väga kõrge. Sellepärast otsustasin, et kui Põhjaterritooriumile tööle minnes saan tiimijuhina tööle hakata, vihma vähe sajab, pikemad ning raskemad päevad on, siis võin praegu kuuajase puhkuse teha. Seal töötades teenin vast selle mittetöötamise vahe tagasi ja pealegi saan Eestist kõige kaugemas riigis ringi rännata.
Otsus farmist ära minna tekkis teisipäevasel päeval, pileti ostsin kolmapäeval, ja lend oli juba järgmisel kolmapäeval. Pilet kõige kallim ei olnudki – edasi-tagasi pilet Melbourne´ist oli 428 AUD-d.

Vahelduseks väike arbuusikorjamise õpetus
Arbuuse saab korjata põhiliselt kahel viisil.
Esimene ja natuke raskem variant (seda tegin paar päeva Bundabergis ja nädal aega NSW-s) on käsitsi. See tähendab, et meeskonna (tavaliselt 5 inimest + traktorijuht) neli meest on paremal pool traktorit ja nopivad valmis arbuuse ja loobivad mööda inimketti need kõik traktoril oleva pakkija kätte, kes need suuruse järgi suurtesse „half tonner“ pappkastidesse sorteerib. Töö käib heal tiimil kiiresti ja arbuusid on kogu aeg lennus. Alguses on muidugi raske, kuna tavakodanik ei ole harjunud 5-20 kiloseid tükke päev otsa lennutama. Nalja on muidugi nabani (kui seal songa parasjagu ei ole).
Teine variant on korjata lindiga. See tähendab siis, et meeskonna kaks meest on traktori peal ja sorteerivad lindi pealt tulevaid arbuuse pappkastidesse ning ülejäänud kolm meest rassivad põllu peal. Treilerile monteeritakse kronsteini meetodil külge ca 6 meetrine lint. Kolm meest jagavad 5 arbuusirida omavahel ära ja vudivad ringi nagu pöörased, et eespool liikuval lindil järel püsida ja samal ajal ka kõik piisavalt suured ja ilusad arbuusid lindi peale organiseerida. Kui on hea meeskond, siis hoolitsetakse, et kõikidel saaksid arbuusid korjatud – kui enda ridadel on vähe, aitad ka kõrvalolevat kamraadi. Esimese korje ajal rabeled ikka tihtipeale punases, et kõik viljad korjatud saaksid. Traktori kiirus on orienteeruvalt 0,3-0,5 km/h. Tundub, et see on maru aeglane, aga proovige järgi ;)

Ükskõik, kumb korjamisvariant kasutusel on, mõlemaid saab võrrelda väga hästi jalgpalliga. Meeskonnatöö on väga oluline. Meeldiv on töötada, kui tead, et võid kõiki meeskonnakaaslasi usaldada – igaüks vastutab oma ülesande eest ja vajadusel töötab ka naaberpositsioonil.
Meie viimases meeskonnas oli üks must poiss Nigeeriast, kes oli nõrgim lüli ja ei suutnud ühegi ülesandega 100%-lt hakkama saada. Võib-olla oli see sellepärast, et tal mõtted olid kogu aeg jumala juures. Terve ühe päeva üritas ta mind ristiusku convertida. Päris huumor oli. Imelik on mõelda, et tehnikaülikoolis elektroonikat õppiv inimene usub kogu hingest, et evolutsiooniteooria on täielik jama ning kogu ilm on ühe jumala loodud jne jne. Vähemalt minu jaoks oli imelik. Tundub, et nagu mitmetes muudes riikides tuleb ka Austraalias inimestega usust rääkides väga ettevaatlik olla!

Reis Uus-Meremaale
Lend läks täitsa mõnusasti. Sõit tiivulise sõbraga Melbourne´ist Christchurchi kestis natuke üle 3h. Süüa muidugi ei pakutud, kuna odavlennufirma Jetstar´iga lendasin. Nälja kustutas pooleldi hoopis ChCh-i kesklinna mäki kesköine McChicken.
Kas teate, kui palju maksab autorent ja odav ööbimine Eestis ja naaberriikides?
Uus-Meremaal saab auto rentida alates 19 NZD/päev. Meie auto maksis 27 taala päevas, mis teeb siis ca 160 krooni!
Tundub, et reisida ja elada on siin odavam kui Eestis või euroopas üldiselt. Bensiini hind on 1,6 dollarit ja diisel alla dollari. See teeb siis bensu hinnaks 9,6 krooni ja diisli hinnaks 6 krooni liitri kohta. Diiselmasinaga, mis võtab 100km peale 6 liitrit, saab 100 krooniga sõita 280 km. Mõnus, kas pole?
3-nädalase reisi trajektoor kujunes Christchurch-Kaikoura-Blenheim-Picton-Nelson-Motueka-Reefton-Greymouth-FranzJoseph-Fox-Wanaka-Queenstown-Gore-Manapouri-Twizel-Lake Tekapo-Geraldine-Ashburton- Christchurch.

See maa on looduse poolest nii võrratu, et ei jõua nii lühikese aja jooksul kõike uut ära seedida. Juba teiselt nädalal hakkas küllastumus tulema – lihtsalt ei jõua nii palju vaadata, kui siin vaadata on. Mäed, orud, mägijõed, kaljud, kosed-joad, järved, allikad, liustikud. Tundub Tarmol ja Rial oli õigus, kui ütlesid, et Uus-Meremaa on maailma kõige ilusam riik. Pärast Lõuna-Eestit muidugi. Võib täitsa nii olla. Ja pealegi vein on siin täitsa hea.
Puuviljad-juurviljad on tunduvalt odavamad kui Austraalias ja neid müüakse ka teede ääres otse farmerite käest. Kõige lahedam oli üks pisike pirnifarm, mille ees suure tee ääres oli silt „Pirnid, 50c/kott“. Lahe selle juures oli see, et kotid olid niisama muru peal ja nende kõrval oli lihtsalt üks väike lilleline karp, kuhu said oma 50 senti sisse panna. Nummimeeter tiksus roosa peal.
Mõned telesaate soovitused siitmailt. Üks väga vinge teleseriaal, mida usinamatel huumorihuvilistel tasuks internetiavarustest või muudest tumedatest kohtadest välja uurida on „Flight of The Conchords“. Kõige mõnusam on seda vaadata pastasöömise kõrvale kui 10 tundi arbuusikorjamist on seljataga. Aga sobib väga hästi ka burksi ja õlle kõrvale pärast väsitavat tööpäeva kontoris või kasvõi niisama õhtul ajaviiteks. Muide (lihtsalt kirgede kütmiseks) üks peategelastest meenutab mõningates stseenides äratundmatuseni minu head sõpra Joed. No offence, mate :)

Nüüd istun viimast õhtut hostelis Christchurchis ja vaatan filmi Red Dragon (Hannibaliga). Ülehomme hommikul olen tagasi Melbourne’is ja üle 3000km sõit Ali Curungi saabki alata. Loodetavasti on mu neljarattaline sõber Magna elanud üle kolmenädalase isolatsiooni ning töötab ikka nagu kellavärk. Great Ocean Road saab veel tema kumme näha! :)

Nüüd sai jutt väga kaootiline ja hüplik, aga seda seetõttu, et vahepeal nii laisk olin. Kui aega saan, siis üritan vähemalt arvutis blogi edasi pidada ja netti sattudes üles riputada. Pilte panen üles siis, kui Austraaliasse enda arvuti taha tagasi jõuan.
Kõigile tervitusi!
Tõnn