Kolimine

Tere, kallid lugejad. Seoses minu arvates mugavama ja kasutajasõbralikuma ülesehitusega süsteemiga kolisin oma blogitegemised üle aadressile: tvaiksaar.wordpress.com. Kellel on huvi lugeda ja jälgida, mis toimub maailma ühtedes üksildasemates paikades, siis suunake oma RSS-i lugejad bookmargid sellele aadressile.

Tervitustega Gena sünnimaalt!

Uus Meremaa

01.06.09
Kahurangi National Park
Nii. Tunnistan häbiga jällegi, et mu kirjutisterada on järjest hõredamaks jäänud. 6-7 nädalat on mööda läinud ja alles nüüd võtan uuesti asja käsile.
Teine matk algas Kahurangi National Parkis üsna kõrge mäe otsast. Ei oleks arvanudki, et autoga lastakse nii kõrgele sõita. Üsna vinge mägitee läks matkaradade alguspunkti Flora carparki. Suuremalt jaolt oli see kruusatee aga osad kohad olid nii järsud, et need olid ära betoneeritud. Ju siis kardavad, et kõvema vihma või lumesulamisvee vulinal võib tee teise kohta minna.
Igal juhul ilm oli ilus – karge hommik ja päikesepaisteline soe päev takkaotsa. Nagu matkamiseks loodud. Linnud siristasid ja ojad vulisesid. Mida rohkemat hing ihata oskaks...
Esimest korda elus tatsasin paar korda ka üle trossidest ja traatidest valmistatud rippsildadest. Nagu USA filmist võetud. Meile olid need niisama lahedaks kogemuseks aga kõrgema veetaseme korral oleks need sillad väga hädavajalikud.
Pärast 5-tunnist jalutuskäiku jõudsime üsna suurde „Backcountry hut“-i, nagu nad sealseid „RMK“ maju kutsuvad. Maalilised vaated olid peaaegu 360 kraadi ümber maja.
Väljas oli juba pimedaks läinud kui ühtäkki majja komberdasid kolm kõvemat matkaselli. 1 Prantsuse piff, 1 USA imelik djuud ja Belgia noorik. Õnneks oli meil oivaline õhtusöök juba peaaegu lõpetatud ja veinipudel tilgatumaks valatud ;) Hehe. Igal juhul olid need lahedad tegelased – tegid kolmekesi reas üksteisele õla- ja peamassaaži, kuna nende meeletult suur reisipagas oli nendele natuke liiga teinud.
Hommikul nägime aknast kuidas öösel orgu vajunud pilved nagu võluväel paari minuti jooksul mööda nõlvasid üles ronisid ja piimjas udu päikesekiirtele ruumi tegi.
Teisel päeval ronisime kahe mäe otsa, kus lõunapoolsetelt külgedelt isegi lund leidsime. Nimelt on sealsetes mägedes selline oht, et olenemata aastaajast võib mõnekümne minuti jooksul üsna soe ilm pöörduda tormiks ja maa lumest valgeks värvuda. Kaks nädalat enne meie külaskäiku oli seal just kõva lumetorm olnud ja selle jäänuseid me arvatavasti nägimegi.
Pärastlõunal jõudsime lõpuks tagasi autoni ja otsustasime lõunasaare tipust allapoole liikuma hakata.
Pärast paaritunnist sõitu leidsime täiesti juhuslikult teeääres oleva hosteli, mis osutus kõige lahedamaks elamiskohaks, kus me Uus-Meremaal käisime. Uskumatult odav kuid samas kõiki mugavusi (wifi, korralik wc ja dušš, pesumasin koos pulbriga, ilusad toad, hunnik piraat-dvd filme jms) sisaldav koht.
Edasi käisime vaatamas ka kahte kuulsat turismikohta – Franz Joseph glacier ja Fox glacier. Need on kaks kuulsamat jääliustikku Uus-Meremaal. Parajad jäämürakad keset rohelist loodust.

Järgnevatel päevadel külastasime igasugu linnasid lõunasaare keskel, nagu paar sissekannet varem ära märkisin. Bungee hüppe jätsin Queenstownis tegemata, kuna ei hakka aega ega närve raiskama pisikeste hüpetega – esimese ja arvatavasti elu ainsa bungee hüppe teen Lõuna Aafrika Vabariigis maailma kõrgeimast hüppekohast.
Viimase ja ainsa kolmepäevase matka tegime Monowai lähedal. Esimene öö oli üsna sünge – natuke sadas ja magasime onu Toomase ehitatud väikese maja sarnases onnis. Ainult et see ei näinud seestpoolt üldsegi nii hea välja kui onu Tommi oma. Loodus oli lõunasaare lõunatipus hoopis sarnasem Eesti omale. Mäed olid natuke suuremad, aga taimestik oli sarnane. Järgmine öö oli Green Lake Hut-is – jällegi üks maaliline koht keset ilusat ja puutumatut loodust.
Sellises kohas võiks isegi elada, kui tuul kogu aeg nii suur ei oleks, nagu meie külaskäigu ajal oli J

Tagasi Christchurchi
Monowai matkaga sai seljakotirännakute isu rahuldatud ja suundusime kolme päeva jooksul tagasi Christchurchi.
Lõunasaare pealinnas käisime sellises huvitavas kohas nagu Antarctic Centre. (Christchurch on muide üks väga vähestest kohtadest, kust on võimalik Antarktikasse lennata. Kui ma õigesti mäletan, siis üle 90% lendudest Antarktikasse lähevad läbi Christchurchi). Palju huvitavat infot sealse kliima, võlude, probleemide kohta. Ja loomulikult kogu teadaolev info pingviinide kohta. Mõningad vigastatud pingud olid isegi basseinis ujumas ja kivide peal mõnulemas.
Üks vahva atraktsioon selles keskuses oli „Antarctic Storm“. Ühesõnaga paarikümnele inimesele aeti kuhtid selga ja suunati -8 kraadisesse külmkappi. Külmatunde tekitamiseks pandi puhuma üks suur turbiin, et õhk natuke ka liiguks. Eesti talvega harjunud kodanik hakkaks sellises kambris vaikselt õhukeste sõrmikute peale mõtlema, aga Austraaliast ja Saksamaalt pärit pehmikud halisesid nii et vähe ei ole. Vanemad daamid hoidsid üksteisel ümbert kinni ja aina ahhetasid. Oleks tahtnud neile öelda, et sellise ilma korral halisemise asemel topitakse lihtsalt ajaleht püksi ja suusatatakse edasi.

Kokkuvõte NZ lõunasaarest
See on looduse poolest üks vingemaid kohti, kus ma kunagi käinud olen. Kui mäed välja arvata, siis vahetevahel meenutab see kangesti Eestit. Võib-olla oli see ainult pettekujutelm, kuna seal kõik nii ilus roheline oli võrreldes Austraaliaga. Mine hullu tea.
Mõned random faktid Uus-Meremaa kohta:
- mägedes on hästi palju üherealisi sildasid (ületades peab ettevaatlik olema vastutulevate autodega)
- Uus-Meremaalt välja lennates pead arvestama, et kiivid ei oska lennujaama maksu lennupileti hinna sisse panna (kasseeritakse kohapeal ja kui ära ei maksa, siis pead kiiviks hakkama)
- Sõrmuste Isanda filmis on mäestseenidelt maju ja terveid linnasid maha kustutatud ja mäed tumedamaks tehtud: tegelikult ei ole seal üldse hirmus. Mordorit ei maksa karta
- Diisel on kõvasti odavam kui Eviani mineraalvesi
- Alkoholilembus aitab piirata keskmise kiivi ajutegevuse liigset aktiviseerumist
- Lambaid on tõesti väga palju

Järg Uus-Meremaa matkale

Edasi sõitsime veel põhjapoole. Pärast vahepeal vaatamisväärsustega tutvumist jõudsime lõpuks sellisesse väikesesse linna nagu Blenheim. Telefonid meil Uus-Meremaal ei töötanud, seega ei saanud hostelitesse ette helistada ja kohta ära broneerida – lappasime „South Island Accommodation Guide“-i läbi ja sõitsime enam-vähem kõik kohalikud hostelid läbi. Lõpuks leidsime hosteli, kus oli meile piisavalt ruumi.
Tegemist oli working-hosteliga, mida majandas üks peenikeste silmadega tegelane Jaapanist (arvatavasti seetõttu oli ka 90% sealseist elanikest tumedapäised aasiamaalt pärit kodanikud). Päris huvitav oli jälgida, kuidas sellistel inimestel äriajamine käib. Isegi nii väike tegevus nagu hostelisse sissekirjutamine nõudis vanamehest omaniku ning ühe tema noore jüngri mõlema kohalolekut. Enne ei saanud midagi teha, kui kõik ilusti diivanile istunud olid. Alles siis hakati asjaga pihta. Nimed, päritolumaad ja kõik muu taoline kirjutati väga hoolikalt üles. Ma ei hakanud väga segama, kui ID-kaarti võeti juhilubade pähe ja päritolumaaks leiti selle pealt „Estronia“ olevat. Mõlemad ärimehed teadsid täpselt, kus Estronia asub ja teatasid rõõmsalt, et neil elab veel üks poiss, kes sealtmaalt pärit ja viinamarju korjab selle hosteli kaudu.
Järgmisel päeval põrutasime edasi Pictonisse ja sealt Queen Charlotte Drive´i pidi Havelock´i ja sealt edasi Nelsonisse. Nüüd tagantjärgi vaadates tundub, et kui 12 apostlit välja arvata, siis Queen Charlotte Drive on vaadete poolest isegi vingem kui Austraalias Melbourne´ist Adelaide´i poole kulgev Great Ocean Road.
Teine matk toimus NZ lõunasaare põhjaosas Kahurangi National Park´is. Aga sellest juba järgmisel korral, kuna hetkel saab kell juba pool 10 ja pean hostelist välja kirjutama ennast.
Kui järgmisel korral netti pääsen, siis panen järgmised paar juttu koos rohkemate piltidega ;)
Nüüd jooksen aga aborigeenide keskele 6-7 nädalaks.

Esimene matk Uus-Meremaal

Sõitsime Christchurchist põhjapoole ja plaan oli kogu reis teha lõunasaarel vastupäeva. Seega pärast mõnda vahepeatust jõudsime sellisesse pisikesse kohta nagu Kaikoura. Pärast infopunkti ründamist leidsime end rannaäärsest parklast päikese käes seismast, hädine kaart ja uued vinged magamiskotid käes. Rännak võis alata.
Sõitsime linnast mõnikümmend kilomeetrit sisemaale, kus lauskmaa vahetus kaljuste mägedega. Rohelus oli võrreldes Austraaliaga silmipimestav. Nagu kodus oleks.
Esimene päev möödus põhiliselt mööda orgu jõepõhjas kivide peal turnides. Alles pärastlõunal jõudsime natuke pehmema maa peale, kus lihtsam jalutada oli. Pärast mitmeid jõeületamisi (jõgi oli siiski olemas, aga võrreldes lumesulamisaegse veetasemega oli see kõvasti kitsamaks kuivanud) oli natuke kraana juba ees jalanõude äravõtmise-tagasipanemise pärast. Jalad said muidugi meeldivalt karastatud allikavees jalutamisest ;)

Muide unustasin mainida, et ostsin endale enne Melbourne-ist lennuki peale minekut K-Martist matkasaapad. Vaatasin, et saan mingi hullu alega need 34 dollariga (280 EEK), aga miskipärast tšeki pealt nägin, et muude asjade keskel olin nende eest välja käinud ainult 4 dollarit. Ei tea, kas kuskil oli mingi viga või midagi, aga ma hädakisa tõstma ei hakanud :D
Niisiis pärast 4-5 tunnist rännakut jõudsime esimesse onni. Uus-Meremaa rahvusparkides on ca 500-600 onnikest, kus matkajad saavad ööbida. Need on midagi RMK majade sarnast, mis on matkaradade äärde ehitatud. Enne pead ostma „Backcountry hut ticket“i ostma ja siis onnis pileti ühte kasti poetama. Keegi seda muidugi enamasti ei kontrolli, kas Sa neid sinna paned või mitte. Seega ööbimise eest tasumine on natuke südametunnistuse asi. Minu südametunnistus on peaaegu puhas :P

Meie onnist teiselpool orgu paistis maru ahvatlev kosk, mida tahtsin lähemalt näha – enne õhtusööki otsustasingi selle ääres üksi ära käia. Sain aru, miks vesi niimoodi püstloodis langes. Asi oli lihtsalt selles, et seal ei olnud tal maad enam all. Üles ronisin mööda vertikaalsel seinal kasvavaid puutüvesid ja juuri. Jõe äärest kose poole liikudes oli võss ka ikka täielik. Isegi Holstre Polli ja Pikajärve metsades ei ole sellist võssi nähtud.

Järgmisel päeval kui hakkasime juba kõrgemale jõudma, kiskus ilm pilve ja tuuliseks. Kõige kõrgemaks tipuks jäi seal Mt Fyffe (1602m).

Üsna tuuline ja jahe oli üleval.
Tagasi auto poole liikudes istusin veel vaateplatvormil ja nautisin vaadet.

Ilusad vaated nähtud ja matk oli korda läinud.

Töörügamisest pleasure islandile

Töötamine ja ärasõidu algus
Häbi-häbi. Varsti saab juba mitu kuud sellest, kui endast korralikult märku andsin. Vahepeal on üsnagi palju juhtunud aga ei ole jõudnud sellest head juttu teha. Niisiis täidan vahepeal esinenud lüngad juttudega juhtunust.
NSW keskpaigas oli muidu alguses elu täitsa vinge – tööd oli piisavalt (raha sai teenida), elamine odav ja muidu ka vinge. Arbuuse korjasin nagu masin, vahepeal tehti minust nädalaks ka arbuusikorjamistiimi pealik, mis tähendas natuke rohkem mõtlemist ja vastutust (ühesõnaga rohkem kui null :P) ja ka palgatõusu. Kahjuks oli see ainult seetõttu, et tavaline tiimijuht Austraalia teise otsa ühe sõbra sünnale ja teise sõbra pulma läks. Järgneval nädalal olin jälle tavaline töömurjam. Meeldiv oli aga see, et pärast seda nädalat oli mul kohe harvest manageri ja tiimikaaslaste seas tunduvalt rohkem restecpat kui varem. Vinge värk.
Elu meie majas oli ka väga huvitav. Arbuusikorjajad ei ole tavaliselt kõige teravama taibuga seal ja neil on üldiselt teistsugused arusaamad normaalsest puhtusepidamisest, söögitegemisest, pidutsemisest ja muudest taolistest asjadest. Lõpus hakkas sealne elukorraldus natuke ära tüütama. Juba algusest peale ei tahtnud kiivide (Pontsu ja Sinisilm), iirlase (Väike Kuri) ja saksa poisi (Kulmumees) „pidutsemist“ täies mahus kaasa teha. Mõned korrad ikka viisakusest võtsin tähtsatest protseduuridest ka osa. Ma teadsin, et tühja õllepurki saab vastu pead lömmi lüüa, aga uskumatu tundus, et kinnist ja täis õllepurki saab otsaesise või üldse peaga avada. Nüüd on aga selge, et see täiesti reaalselt võimalik on. Ja isegi mitu tükki korraga. Vahva! Aga ise ma hea meelega väga tihti sellistest üritustest enam osa ei võtaks.
Kiividel ja austraallastel, kes farmides töötavad on üldse kombeks igal pool jõudu katsuda. Päeval traktorit oodates arbuusipõllul cathead´ide (mingi taime väikesed ja hullult suurte ogadega seemned) vahel maadelda, võidu joosta, kätt suruda ja muidu oma jõudu näidata. Imelik natuke.
Hooaeg tolles farmis hakkas natuke koomale tõmbama – vihma sadas tihti ja seega oli vabu päevi palju. Samuti oli kuni hooaja lõpuni päevased korjamiskogused fikseeritud 50 tonni peale tiimile, mis tähendas, et palk nädalas ei olnud enam väga kõrge. Sellepärast otsustasin, et kui Põhjaterritooriumile tööle minnes saan tiimijuhina tööle hakata, vihma vähe sajab, pikemad ning raskemad päevad on, siis võin praegu kuuajase puhkuse teha. Seal töötades teenin vast selle mittetöötamise vahe tagasi ja pealegi saan Eestist kõige kaugemas riigis ringi rännata.
Otsus farmist ära minna tekkis teisipäevasel päeval, pileti ostsin kolmapäeval, ja lend oli juba järgmisel kolmapäeval. Pilet kõige kallim ei olnudki – edasi-tagasi pilet Melbourne´ist oli 428 AUD-d.

Vahelduseks väike arbuusikorjamise õpetus
Arbuuse saab korjata põhiliselt kahel viisil.
Esimene ja natuke raskem variant (seda tegin paar päeva Bundabergis ja nädal aega NSW-s) on käsitsi. See tähendab, et meeskonna (tavaliselt 5 inimest + traktorijuht) neli meest on paremal pool traktorit ja nopivad valmis arbuuse ja loobivad mööda inimketti need kõik traktoril oleva pakkija kätte, kes need suuruse järgi suurtesse „half tonner“ pappkastidesse sorteerib. Töö käib heal tiimil kiiresti ja arbuusid on kogu aeg lennus. Alguses on muidugi raske, kuna tavakodanik ei ole harjunud 5-20 kiloseid tükke päev otsa lennutama. Nalja on muidugi nabani (kui seal songa parasjagu ei ole).
Teine variant on korjata lindiga. See tähendab siis, et meeskonna kaks meest on traktori peal ja sorteerivad lindi pealt tulevaid arbuuse pappkastidesse ning ülejäänud kolm meest rassivad põllu peal. Treilerile monteeritakse kronsteini meetodil külge ca 6 meetrine lint. Kolm meest jagavad 5 arbuusirida omavahel ära ja vudivad ringi nagu pöörased, et eespool liikuval lindil järel püsida ja samal ajal ka kõik piisavalt suured ja ilusad arbuusid lindi peale organiseerida. Kui on hea meeskond, siis hoolitsetakse, et kõikidel saaksid arbuusid korjatud – kui enda ridadel on vähe, aitad ka kõrvalolevat kamraadi. Esimese korje ajal rabeled ikka tihtipeale punases, et kõik viljad korjatud saaksid. Traktori kiirus on orienteeruvalt 0,3-0,5 km/h. Tundub, et see on maru aeglane, aga proovige järgi ;)

Ükskõik, kumb korjamisvariant kasutusel on, mõlemaid saab võrrelda väga hästi jalgpalliga. Meeskonnatöö on väga oluline. Meeldiv on töötada, kui tead, et võid kõiki meeskonnakaaslasi usaldada – igaüks vastutab oma ülesande eest ja vajadusel töötab ka naaberpositsioonil.
Meie viimases meeskonnas oli üks must poiss Nigeeriast, kes oli nõrgim lüli ja ei suutnud ühegi ülesandega 100%-lt hakkama saada. Võib-olla oli see sellepärast, et tal mõtted olid kogu aeg jumala juures. Terve ühe päeva üritas ta mind ristiusku convertida. Päris huumor oli. Imelik on mõelda, et tehnikaülikoolis elektroonikat õppiv inimene usub kogu hingest, et evolutsiooniteooria on täielik jama ning kogu ilm on ühe jumala loodud jne jne. Vähemalt minu jaoks oli imelik. Tundub, et nagu mitmetes muudes riikides tuleb ka Austraalias inimestega usust rääkides väga ettevaatlik olla!

Reis Uus-Meremaale
Lend läks täitsa mõnusasti. Sõit tiivulise sõbraga Melbourne´ist Christchurchi kestis natuke üle 3h. Süüa muidugi ei pakutud, kuna odavlennufirma Jetstar´iga lendasin. Nälja kustutas pooleldi hoopis ChCh-i kesklinna mäki kesköine McChicken.
Kas teate, kui palju maksab autorent ja odav ööbimine Eestis ja naaberriikides?
Uus-Meremaal saab auto rentida alates 19 NZD/päev. Meie auto maksis 27 taala päevas, mis teeb siis ca 160 krooni!
Tundub, et reisida ja elada on siin odavam kui Eestis või euroopas üldiselt. Bensiini hind on 1,6 dollarit ja diisel alla dollari. See teeb siis bensu hinnaks 9,6 krooni ja diisli hinnaks 6 krooni liitri kohta. Diiselmasinaga, mis võtab 100km peale 6 liitrit, saab 100 krooniga sõita 280 km. Mõnus, kas pole?
3-nädalase reisi trajektoor kujunes Christchurch-Kaikoura-Blenheim-Picton-Nelson-Motueka-Reefton-Greymouth-FranzJoseph-Fox-Wanaka-Queenstown-Gore-Manapouri-Twizel-Lake Tekapo-Geraldine-Ashburton- Christchurch.

See maa on looduse poolest nii võrratu, et ei jõua nii lühikese aja jooksul kõike uut ära seedida. Juba teiselt nädalal hakkas küllastumus tulema – lihtsalt ei jõua nii palju vaadata, kui siin vaadata on. Mäed, orud, mägijõed, kaljud, kosed-joad, järved, allikad, liustikud. Tundub Tarmol ja Rial oli õigus, kui ütlesid, et Uus-Meremaa on maailma kõige ilusam riik. Pärast Lõuna-Eestit muidugi. Võib täitsa nii olla. Ja pealegi vein on siin täitsa hea.
Puuviljad-juurviljad on tunduvalt odavamad kui Austraalias ja neid müüakse ka teede ääres otse farmerite käest. Kõige lahedam oli üks pisike pirnifarm, mille ees suure tee ääres oli silt „Pirnid, 50c/kott“. Lahe selle juures oli see, et kotid olid niisama muru peal ja nende kõrval oli lihtsalt üks väike lilleline karp, kuhu said oma 50 senti sisse panna. Nummimeeter tiksus roosa peal.
Mõned telesaate soovitused siitmailt. Üks väga vinge teleseriaal, mida usinamatel huumorihuvilistel tasuks internetiavarustest või muudest tumedatest kohtadest välja uurida on „Flight of The Conchords“. Kõige mõnusam on seda vaadata pastasöömise kõrvale kui 10 tundi arbuusikorjamist on seljataga. Aga sobib väga hästi ka burksi ja õlle kõrvale pärast väsitavat tööpäeva kontoris või kasvõi niisama õhtul ajaviiteks. Muide (lihtsalt kirgede kütmiseks) üks peategelastest meenutab mõningates stseenides äratundmatuseni minu head sõpra Joed. No offence, mate :)

Nüüd istun viimast õhtut hostelis Christchurchis ja vaatan filmi Red Dragon (Hannibaliga). Ülehomme hommikul olen tagasi Melbourne’is ja üle 3000km sõit Ali Curungi saabki alata. Loodetavasti on mu neljarattaline sõber Magna elanud üle kolmenädalase isolatsiooni ning töötab ikka nagu kellavärk. Great Ocean Road saab veel tema kumme näha! :)

Nüüd sai jutt väga kaootiline ja hüplik, aga seda seetõttu, et vahepeal nii laisk olin. Kui aega saan, siis üritan vähemalt arvutis blogi edasi pidada ja netti sattudes üles riputada. Pilte panen üles siis, kui Austraaliasse enda arvuti taha tagasi jõuan.
Kõigile tervitusi!
Tõnn

Põrgukuumus ja higirõõmud

09.02.2009

Tere taas, mu kallid kaasmaalastest päevaraamatulugejad!
Viimased paar nädalat olen olnud New South Walesi osariigi südames arbuuse korjamas. Kui olete viimasel ajal uudiseid jälginud, siis isegi Eesti ajalehtedest võib leida infot praegu Austraalias valitsevate ilmaolude kohta. Queenslandi põhjaosas ujutab nii kõvasti, et tänavatel käsikähmeldakse krokodillidega ning lõunaosariikides kuumutab nõnda, et tuli taga. Keskmise eestlase jaoks on mõlemad natuke liiga äärmuslikud. Iseenesest ei oleks mul suure hulga vee vastu midagi, aga voodi võiks kuivaks jääda ja krokodillid jõesängi äärde.
Nüüd siis aga minu meeleoludest põrgukuumusest. Nimelt viimased 2 nädalat ei läinud ööpäeva jooksul kordagi nii jahedaks, et niisama istudes higi lahmamas ei oleks olnud. Õhtul pärast päikeseloojangut särgi selgapanek oli vastunäidustatud. Kella 8-9 ajal õhtul täielikus kottpimeduses valitses tuulevaikus koos 30- kraadise „õhtujahedusega“ ei tahtnud konditsioneeritud toast nina välja pistagi. Aga nüüd natuke päevastest mõnudest.
Kujutan ette, et kui Euroopas juba 30-35 kraadiste kuumalainetega inimesed kuumarabandustesse surema hakkavad, siis sellise kuumalainega, mis siin praegu on, pühitaks pool Euroopat rahvast tühjaks. 40-47 kraadi varjus ei ole sama, mis meeldivad suvised Eesti 25 kraadi. Ja siis sellise ilusa pilvitu ilmaga põllu peal, suud-silmad punast tolmu täis, 5-20 kiloseid ümmargusi palle sikutada... mmm. Endurance quest, for real!
Igal juhul mulle praegune töö meeldib ja ma oluliselt ei ole veel kahetsema hakanud, et siia tulin. Ei ole Austraalias kordagi nii hea palgaga tööd teinud (töö on see-eest ka mõnusalt raske ;) ).
Minust on seda väga õel ja omakasupüüdlik öelda, aga Victoria osariigis olevad tulekahjud on meile väga positiivselt mõjunud. Tuul oli täna lõunapoolt ja tõi kogu selle tossu sealt 400km kauguselt siia ja päike ei kõrvetanud täna üldsegi enam. Korjasin nagu masin ja vett ei kulunud üle 3 liitri (tavaliselt jääb see number 6-7 kanti).
Üldiselt läheb mul hästi. Ootan külla! Tooge külakostiks Eesti leiba, emme tehtud ahju-kartulivormi, ahjuliha, hapukapsast ja kanawokki!
Olen rääkinud!
Tõnn

PS! Olen omandanud suurepärase oskuse arbuuse kannaga nii katki lüüa, et jalga ära ei põruta!
PPS! Kuna täna oli jahedam päev (miski 37 kraadi kanti), siis esimest korda üle kahe nädala käisin sooja vee all pesus ;) Vägev!

Uude aastasse uusi tuuli püüdma

24.01.09
Olen jätnud natuke unarusse oma blogipidamise. Mitte, et mul midagi rääkida ja jagada ei oleks teiega. Pigem vastupidi. Väga palju on vahepeal juhtunud ja väga vinge on olnud :)
Uue aasta võtsin vastu Fraser islandil. See on maailma suurim liivasaar – wikipedia räägib teile kindlasti väga palju huvitavat, kui kõrvad nime peale liikuma hakkasid. 3 päeva 4WD masinaga ringi kruiisimist, rannaliival dingode vahel magamist, looduskauneid kohti jalaga segada ja mürglit samuti. Natuke pilte olen juba edevuse tõttu teatud kohtadesse üles riputanud. Seega rohkem ei hakka väga blogi risustama nendega – see pilt on aga liiga hea, et mitte näidata – uus aasta koidab Vaikse ookeani piirilt:

Pärast aastavahetust on elu ka täitsa vinge olnud. Töötasin Bundabergis kaks viimast nädalat magusate kartulitega. Hommikul korjasin, hiljem pakkisin (mina tassisin kaste nagu väike pärdik) ja siis jälle korjasime natuke järgmiseks päevaks. Teinekord oli vaja ka kartulitaimede istutamiseks natuke vääte lõigata ja ühe päeva ka istutasin neid. Väga sõbralikud inimesed olid farmis ja kurb oli isegi ära tulla natuke. Farmerid ise ei tahtnud ka mind ära lasta eriti hea meelega – andsid oma numbri ja ütlesid, et iga kell võin helistada neile ja tööd peaks alati saama :) Kui rahaga kitsas käes on, siis nende farmerite juurde läheksin hea meelega tagasi – mees oli niisama muhe ja naine armastas küpsetada. Seega iga päev on kodukootud küpsised, kohvi ja lõunasöögi magustoiduks erinev kook valmis tehtud.
Mõnda aega hiljem sõitsin koos paari inglise sõbraga Brisbane´i, et endale neljarattalist kaaslast otsida. Esimesel päeval leidsime inglise tüübile (Ian) korraliku 4-liitrise mootoriga Ford Falconi. Järgmisel päeval pidi kätte saama. Ma mõtlesin, et kui ma isegi ei leia midagi, siis väga õnnetu ei ole, aga autolehest kuulutusi vaadates leidsin ikkagi endale ka sobiva massina. Ostsin selle ühe kodaniku käest, kellel kuulutuse järgi oli 80 autot. Arutasime Ianiga, et kas peaks ikka vaatama minema – otsustavaks argumendiks sai see, et „the dude’s got 80 cars, man!“ Läksime kohale ja selgus, et kodanik on valevorst. 80-t autot tal küll ei olnud. Õnneks leidsin aga endale nende vähemategi hulgast sobiva. Mitsubishi Magna 92’.

Järgmised 2 päeva hängisin veel Brisbane’is ringi vaadates ja ilusaid kohti uurides. Sellele järgnes 2 päeva Byron Bays, kus sain valetpidi parkimise eest 81 taala trahvi. Unustasin mainida, et minu autot ostes fainiti meid ka Brisbane’is 50 AUD väärtuses ära. Nüüd ma siis tean, et tagumikuga peab äärekivi poole parkima ja tee vastassuuna ääres ei tohi autot hoida. Liiklusalased teadmised on siinmail kallid!
Ühe öö magasin proovi mõttes Brisbane’i lähedal rannas autos. Täitsa OK oli. Hommikul jalutasin rannas ringi ja uudistasin niisama. Kogu rannaäärne piirkond oli piknikutavaid inimesi täis. Leidsin ühe vaba laua, istusin sinna äärde, laotasin New South Walesi kaardi ette ja hakkasin näpuga järge ajama, et kuhu järgmisena suunduma peaks. Korraga koputas üks peenikeste silmadega hiina tädi õla peale ja uuris, kas nad võivad minu lauaga ühineda. Kõrvaklappe peast ära võtmata vastasin, et loomulikult võivad. Eeldasin, et nad on kahe-kolmekesi. Järsku aga toimus hiinlaste invasioon – miski 10-15 inimest valgusid laua äärde ja hakkasid sööke lahti pakkima. Mind haarati tegevusse, veetsin järgmised 2,5 tundi sushit, kanavarbaid, hiina nuudleid ja igasugu muid huvitavaid asju süües. Pereema suunas isegi oma kõige kenama tütre kohe alguses mu kõrvale istuma, et kõigil hea oleks. Milline teenindus!
Byroni seiklus:
Byronisse jõudes olid kõik hostelid puupüsti täis ja otsustasin magada autos. Hommikul 6.18 äratas mind kohalik miilits koputusega aknale ja teatas, et autos öösiti tolles linnas silma looja lasta ei tohi. Vististi sellepärast, et muidu elaksidki kõik seljakotiga inimesed autodes ja tekitaksid võib-olla miilitsale liigset tööd.
Paotasin niisiis silmad. Selle aja peale, kui ma end autost välja olin jõudnud ajada, oli miilitsapoiss vehkat teinud. Mulle ta midagi rohkem ei seletanud, ainult rõõmusõnumi leidsin kojamehe vahelt ($ 81 trahvi). Alguses ei saanud aru, miks ma selle trahvi teinud olin ning suundusin esimese möödamineja poole, et aru pärida. Tuli välja, et too oli kohaliku anglikaani kiriku väga sõbralik ja muhe õpetaja. Arvatavasti tabas ta kohe ära, et olin haavatavas seisukorras ja suunas mind kohe kõrvalolevasse kirikusse, kus mind kiirelt ära õnnistas ja lasi ühe küünla oma lähedaste tarvis põlema panna. Niisiis, kallid sugulased, teie jaoks on Austraalias küünal olemas ja õnnistused teele saadetud :)
Muhe õpetaja lubas mul järgnevad 2 päeva autot kirikuaias parkida ja tegi trahvikviitungist koopia, et trahvile apelleerida mu eest. Eks näis, mis sellest asjast saama hakkab. Ehk saan isegi raha tagasi.
Huvitav, et üksi reisides nii palju asju näeb. Rannas nägin ca 45 minutit, kuidas üks 4WD masin, mis oli paate vette tarinud, ookeanivees kinni oli ja teda välja üritati tirida. Naljakas oli ka natuke. Üks tross tõmmati katki, üks auto bumper koos kängururaudadega tõmmati eest ära ning auto peaaegu uppus. Lõpuks saadi aparaat veest välja, kui kaks teist jeepi teda pikka aega sikutanud olid. Kui see minu auto oleks olnud, oleksin inimeste käest sellise huumori eest piletiraha nõudma hakanud :P Kahju, et fotokas autos oli.
Linnapeal jalutades leidsin kuulutusteseina ja huvi ning igavuse pärast hakkasin seda sirvima. Igasugu automüügi- ja tööotsimiskuulutuste vahelt leidsin kangesti eesti tüdruku käekirjaga appikarje, kus otsiti transporti lõuna poole. Saatsin eestikeelse sõnumi, et olen järgmisel päeval minemas ja arvatavasti 2 kohta on. Ja vaat kus lops, olidki eesti soost näitsikud. Järgmisel päeval pakkisime asjad auto peale ja sõitsime neljakesi (mina, Kadri, Sandra ja Liina) lõunasse.
Auto sai igatepidi ära testitud. Kolmekesi on võimalik mu autos väga mahedasti ära magada. Neljakesi läheb natuke kahtlaseks – saab, aga siis tuleb pagas autost välja visata. Siiani tundub, et on hea ost tehtud.
NSW südamesse sõites viskasime Liina poole tee peal maha Hunter Valley YHA-sse (üks hostel), kus ta loodab viinamarjaistandusse tööle saada. Natuke palju eestlasi oli seal hostelis – kui meie ka jäänud oleksime, siis oleks seal kokku 12-14 eestlast. Natuke palju mu jaoks. Sõitsime kolmekesi edasi, käisime suure mäe otsas ronimas ühes rahvuspargis ja uudistasime Wellingtoni lähedal asuvates koobastes. Stalagmiidid ja stalaktiidid, maa-alused järved ja muud asjad. Elu nagu entsüklopeedias. Koaalamõmmikut ei ole kahjuks ainult näinud.
Nüüd tahan homme natukeseks tööle saada. Kui sellist tööd teha saab, nagu mulle natuke reklaamitud on, siis tahaks 3-4 nädalat siin raha koguda. Pärast seda teeks sellele pagana laiule tiiru peale! :)
Kõva tervist ja head suusailma! Ma üritan endal ka toas praegu kodust tunnet tekitada ja miinuskraade sisse konditsioneerida, aga siiani pole veel õnnestunud.

Lõppu lisan mõned olustikupildid alates töölisklassi kangelastest, ärasaatmispeost, Brisbane'ist, reisikaaslastest kuni NSW südameni: