Sõitsime Christchurchist põhjapoole ja plaan oli kogu reis teha lõunasaarel vastupäeva. Seega pärast mõnda vahepeatust jõudsime sellisesse pisikesse kohta nagu Kaikoura. Pärast infopunkti ründamist leidsime end rannaäärsest parklast päikese käes seismast, hädine kaart ja uued vinged magamiskotid käes. Rännak võis alata.
Sõitsime linnast mõnikümmend kilomeetrit sisemaale, kus lauskmaa vahetus kaljuste mägedega. Rohelus oli võrreldes Austraaliaga silmipimestav. Nagu kodus oleks.
Esimene päev möödus põhiliselt mööda orgu jõepõhjas kivide peal turnides. Alles pärastlõunal jõudsime natuke pehmema maa peale, kus lihtsam jalutada oli. Pärast mitmeid jõeületamisi (jõgi oli siiski olemas, aga võrreldes lumesulamisaegse veetasemega oli see kõvasti kitsamaks kuivanud) oli natuke kraana juba ees jalanõude äravõtmise-tagasipanemise pärast. Jalad said muidugi meeldivalt karastatud allikavees jalutamisest ;)
Sõitsime linnast mõnikümmend kilomeetrit sisemaale, kus lauskmaa vahetus kaljuste mägedega. Rohelus oli võrreldes Austraaliaga silmipimestav. Nagu kodus oleks.
Esimene päev möödus põhiliselt mööda orgu jõepõhjas kivide peal turnides. Alles pärastlõunal jõudsime natuke pehmema maa peale, kus lihtsam jalutada oli. Pärast mitmeid jõeületamisi (jõgi oli siiski olemas, aga võrreldes lumesulamisaegse veetasemega oli see kõvasti kitsamaks kuivanud) oli natuke kraana juba ees jalanõude äravõtmise-tagasipanemise pärast. Jalad said muidugi meeldivalt karastatud allikavees jalutamisest ;)
Muide unustasin mainida, et ostsin endale enne Melbourne-ist lennuki peale minekut K-Martist matkasaapad. Vaatasin, et saan mingi hullu alega need 34 dollariga (280 EEK), aga miskipärast tšeki pealt nägin, et muude asjade keskel olin nende eest välja käinud ainult 4 dollarit. Ei tea, kas kuskil oli mingi viga või midagi, aga ma hädakisa tõstma ei hakanud :D
Niisiis pärast 4-5 tunnist rännakut jõudsime esimesse onni. Uus-Meremaa rahvusparkides on ca 500-600 onnikest, kus matkajad saavad ööbida. Need on midagi RMK majade sarnast, mis on matkaradade äärde ehitatud. Enne pead ostma „Backcountry hut ticket“i ostma ja siis onnis pileti ühte kasti poetama. Keegi seda muidugi enamasti ei kontrolli, kas Sa neid sinna paned või mitte. Seega ööbimise eest tasumine on natuke südametunnistuse asi. Minu südametunnistus on peaaegu puhas :P
Niisiis pärast 4-5 tunnist rännakut jõudsime esimesse onni. Uus-Meremaa rahvusparkides on ca 500-600 onnikest, kus matkajad saavad ööbida. Need on midagi RMK majade sarnast, mis on matkaradade äärde ehitatud. Enne pead ostma „Backcountry hut ticket“i ostma ja siis onnis pileti ühte kasti poetama. Keegi seda muidugi enamasti ei kontrolli, kas Sa neid sinna paned või mitte. Seega ööbimise eest tasumine on natuke südametunnistuse asi. Minu südametunnistus on peaaegu puhas :P
Meie onnist teiselpool orgu paistis maru ahvatlev kosk, mida tahtsin lähemalt näha – enne õhtusööki otsustasingi selle ääres üksi ära käia. Sain aru, miks vesi niimoodi püstloodis langes. Asi oli lihtsalt selles, et seal ei olnud tal maad enam all. Üles ronisin mööda vertikaalsel seinal kasvavaid puutüvesid ja juuri. Jõe äärest kose poole liikudes oli võss ka ikka täielik. Isegi Holstre Polli ja Pikajärve metsades ei ole sellist võssi nähtud.
Järgmisel päeval kui hakkasime juba kõrgemale jõudma, kiskus ilm pilve ja tuuliseks. Kõige kõrgemaks tipuks jäi seal Mt Fyffe (1602m).
Üsna tuuline ja jahe oli üleval.
Tagasi auto poole liikudes istusin veel vaateplatvormil ja nautisin vaadet.
Tagasi auto poole liikudes istusin veel vaateplatvormil ja nautisin vaadet.
Ilusad vaated nähtud ja matk oli korda läinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar