Tallinn – Riia – Berliin – Frankfurt – Singapur – Brisbane.
Kuigi esialgu tundus, et olime ehk liiga optimistlikult lennupiletid valinud (minimaalne lendude vahe oli 25 minutit Riias), siis üritasime juba Tallinna lennuväljal suhtuda asjasse „no worries“ stiilis. Mõtlesime positiivselt ja läks hästi. Suts ja suts olid lennud kuni Frankfurdini otsas. Ühesõnaga planeering oli ideaalne, ootamist oli vähe.
Alates Frankfurdist läks asi muidugi oodatavalt pikaks. Numbrites tundub olukord muidugi hullem – esimene lend 12 tundi ja teine lend 7. Kontoriroti, nagu ma viimasel ajal olen olnud, jaoks ei olnud see midagi. Paar korda nuusata, mõni film vaadata, väike vein söögi kõrvale ja oligi otsas. Ei anna võrreldagi noorte ja juunioride koondisega kesk-euroopas käidud bussireisidega, kus nii mõnelgi jalalabad tundmatuseni mingiteks imelikeks jäsemeteks muutusid. Ei lamatisi, ei paistetusi. Isegi magada sai veidi.
Lennujaamadest siis niipalju, et parim mulje jäi mulle Singapuri uuest Changi lennujaamast. Ma arvan, et ei ole kunagi nii vinges õhkutõusmiskohas käinud. Suurust oli lennujaamal nagu koljatil, ilu nagu punnpõsksel Aphroditel ja tehnikaimesid nagu Knight Rideris. Nagu pildi pealt näha, siis nautisime seal mõnetunnist ootamist täie raha eest :)
Kuigi esialgu tundus, et olime ehk liiga optimistlikult lennupiletid valinud (minimaalne lendude vahe oli 25 minutit Riias), siis üritasime juba Tallinna lennuväljal suhtuda asjasse „no worries“ stiilis. Mõtlesime positiivselt ja läks hästi. Suts ja suts olid lennud kuni Frankfurdini otsas. Ühesõnaga planeering oli ideaalne, ootamist oli vähe.
Alates Frankfurdist läks asi muidugi oodatavalt pikaks. Numbrites tundub olukord muidugi hullem – esimene lend 12 tundi ja teine lend 7. Kontoriroti, nagu ma viimasel ajal olen olnud, jaoks ei olnud see midagi. Paar korda nuusata, mõni film vaadata, väike vein söögi kõrvale ja oligi otsas. Ei anna võrreldagi noorte ja juunioride koondisega kesk-euroopas käidud bussireisidega, kus nii mõnelgi jalalabad tundmatuseni mingiteks imelikeks jäsemeteks muutusid. Ei lamatisi, ei paistetusi. Isegi magada sai veidi.
Lennujaamadest siis niipalju, et parim mulje jäi mulle Singapuri uuest Changi lennujaamast. Ma arvan, et ei ole kunagi nii vinges õhkutõusmiskohas käinud. Suurust oli lennujaamal nagu koljatil, ilu nagu punnpõsksel Aphroditel ja tehnikaimesid nagu Knight Rideris. Nagu pildi pealt näha, siis nautisime seal mõnetunnist ootamist täie raha eest :)
Niisiis jõudsime lõpuks Brisbane’i. Lennujaamast korjasime korraliku peotäie flaiereid ja sõitsime kesklinna. Esimesed 2 ööd elasime sellises kohas nagu City Backpackers. Alkohol oli küll seal tubades ja ümbruses keelatud, nagu tavaliselt kõigis sellistes kohtades. Seda reeglit tundus, et seal peaaegu austatakse, kuid muude uimastavate ainete kohta ei olnud midagi öeldud. Seega minu toakaaslastest (iirlased) ja Triinu toakaaslastest (ka meessoost paksud iirlased :P) rollisid endale jointe söögi alla ja söögi peale. Hommikul esimene asi, mille järele üles ärgates käsi haaras oli roheline puru ja paberitükid. Päris huvitav kogemus.
Triinul õnnestus veeta teine öö üsnagi magamatuna, kuna üks toakaaslastest all naris oli otsustanud linnapealt raha eest ühe suhteliselt koguka daami hankida ja veidi vallatleda. Huumor.
Nii palju siis meie esimesest elukohast.
Triinul õnnestus veeta teine öö üsnagi magamatuna, kuna üks toakaaslastest all naris oli otsustanud linnapealt raha eest ühe suhteliselt koguka daami hankida ja veidi vallatleda. Huumor.
Nii palju siis meie esimesest elukohast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar