Siin päikselises Pardilinnas, kus kõik pardid on hinnas

27.10.08
Nagu näha, siis nüüd on siia veebipäevikusse tekkinud sissekannetes väike paus. Nimelt on mul nüüd teinekord asjalikke asju ka juba teha – seetõttu ei ole jõudnud kogu aeg kirjutada ja ka internetti sukelduda. Nüüd võtsin kätte ja otsustasin natuke kirjutada, kuidas meil siin Bundabergis läheb.
Eelmises postituses kahtlustasin, et ehk-võib-olla-äkki peame lageda taeva all magama oma esimese öö Bundabergis. Sisetunne ei vedanud tol korral kahjuks/õnneks mind alt. Jõudsime siinsesse bussijaama kell 10.30 õhtul ja olime tänaval ainsad inimesed, kes veel ringi kõndisid. Leidsime küll väikese lendlehe järgi üles kohe teisel pool tänavat asuva seljakoti-inimeste elupaiga, kuid vastuvõtt oli ammugi juba suletud ja pidime ootama hommikut. Esimesed 3-4 tundi olime seal samas hosteli õue peal, kuid õnneks aeti meid enne omaniku tulekut sealt minema (kui too rumal mees oleks seda teada saanud, siis poleks me siia hostelisse mingi hinna eest sisse kolida saanud).
Otsustasime kolistada mööda linna ringi ja internetti otsida. Selle me kesklinnast leidsime ja häkkisime kuni arvuti aku ülesütlemiseni. Järgnevad tunnid suutsin mina pargipingi peal magada ja vahelduva eduga kohalike päevitunud alkolembeliste kodanikega (loe: pompsidega) suhelda. Triin jooksis niisama mööda linna ringi.
Hommikul tegime kohalikus McDonaldsis väiksed kohvid ja olimegi hostelis.
Nüüd siis oleme ennast siin enam-vähem sisse seadnud ja mina ka endale püsiva töö leidnud. Hetkel pakin/tassin/veeretan/tõstan/harjan zukiinisid (kes ei tea, mis need on, siis need sarnanevad kurgile, aga maitse poolest on nagu kabatsokk?). See töö on rohkem sellise valge inimese töö, kus tegevus toimub katuse all ja palka makstakse töötatud tundide eest. Eks ta üks rügamine on, aga vähemalt töö on olemas.
Esimese päeva käisin ka zukiinisid korjamas. See oli ikka päris huumor. Põllul „contract“ stiilis töötades on võimalik kõvasti pappi kokku ajada. 1 umbes 20-kilone ämbritäis korjatud zukiinisid toob töötajale sisse 2 dollarit. Kõvemad peenikeste silmadega ässad korjasid neid 2h jooksul 70-80 tükki! Sellega seoses oligi see töö huumor. Natuke siis selgituseks:

Kujutage nüüd ette: üks lühike peenikeste silmadega Jaapani või Korea kodanik, kellel on suur õlgkübar ja laia vöörihma külge karabiiniga riputatud 15-20 kilone ämbritäis kurke. Tema kiirus vaovahel on ca 10km/h (töö käib neil peenikeste silmadega meestel joostes). Korjab tuhinaga zukiinisid ja äkitsi komistab suure mullakamaka või mahavisatud zukiini otsa. Käed-jalad laiali, õlgkübar veel õhus ja zukiinid mööda ilma ringi. Vaatepilt on seda meeliköitvam, mida suuremal kiirusel selline intsident toimub :D (see on küll natuke õel sellise õnnetuse peale naerda, aga see on lihtsalt nii koomiline).

Edaspidised plaanid on meil praegu sellised, et miskihetk peaks hakkama liikuma põhja poole (Townsville ja Cairns), et avastada mangokorjamisrõõmud. Põhiline mango-hooaeg hakkab vist kuu aja pärast, aga ehk on vahepeal seal muud ka teha. Võtan igaks juhuks ühendust sõbra Lauriga, kes pesitseb praegu vist veel Bowenis – ehk on tal midagi head pakkuda. Kui ei, siis põrutame edasi.

Igal juhul lähen vaatan, mida Triin nüüd teeb (äkki on juba midagi söögiks valmis keeranud). Tal ei olnud täna tööpäeva ja pesi pesu :P Kurtis natuke, et ta ei tahaks üldse koduperenaine olla, aga midagi pole teha. Nagu viimasel ajal kombeks, siis elu on karm, aga õnneks ka ebaõiglane. Kui mul töö otsa saab, küll ma siis ta stringerseid ka masinasse toppima hakkan.
Kui kellelgi musta leiba ja normaalset jogurtit peaks üle olema, siis palun saata see minu aadressil. Ma ei tea, mis neil aussie’del viga on, aga musta leiba nad igatahes ei söö.

Sõber Koer